Mart Laari patune kaitsetahe
Intervjuus Delfile, milles käsitleti Eesti kaitsevõimekust, avaldas Laar arvamust, et Eesti sõjavägi on piisavalt tugev selleks, et hoida tagasi Vene tankivägede rünnakut, kuni NATO väed appi saabuvad.
Palju kära eimillestki?
Venemaa turmtuli ei lasknud ennast kaua oodata. Vene saatkond Tallinnas avaldas Laari lausungi pärast nördimust, rõhutades, et see ei lähe kokku NATO muidu nii sõbraliku suhtumisega Venemaasse. Vene kindralid tõttasid kinnitama, et mingit ründeplaani Eesti vastu Moskval ei ole.
Selline valulik reaktsioon sõjaliselt maailma ühe võimsama riigi poolt on pehmelt öeldes kummastav.
Laar ei öelnud ju midagi sellist, mida võiks tõlgendada kui tillukese Eesti soovi Venemaale kallale tungida. Pealegi ei võtnud ta Venemaad ise jutuks, vaid vastas lugeja konkreetsele küsimusele. Ja lisaks keskendus intervjuu valdavalt Eesti siseasjadele.
Järelikult tabas Laar Venemaa hella kohta. Ainult tõeline sinisilm võib arvata, et idanaaber on igaveseks loobunud kunagi kaotatud alade tagasivõitmise kavadest. Küllap on sealse kindral-
staabi alumisel riiulil sellised plaanid olemas.
Viimase saja aasta jooksul on Vene tankid Eestist üle käinud nagu kährikud mägra majast. Vabadussõja eel ja ajal, pärast baasidelepingu pealesurumist, Teise maailmasõja lõppedes ja viimati alles 20 aastat tagasi, augustiputši ajal. Okupatsiooniaegsest permanentsest
kohalolekust 50 aastat ei maksa rääkidagi.
Kõik mäletavad ka kallaletungi Gruusiale vähem kui kolm aastat tagasi. Asjaolu, et Laar tõi just Gruusia Eestile eeskujuks, ärritas Venemaad veel eriti.
Siinkohal võiks ministriga tegelikult ka vaielda, sest Vene vägede tungimise Tbilisisse hoidis ära mitte Gruusia sõdurite vaprus, vaid rahvusvaheline surve. Kuid see selleks.
Teine valuliku reaktsiooni põhjus on see, et Eesti on üks väheseid NATO riike, kes kas või vihjamisi osundab Venemaa-ohule. Kuigi idanaaber mängib end rahvusvahelises suhtluses igal võimalikul juhul NATO vastu välja, teevad alliansi juhtivad riigid näo, et Venemaa on nende sõber ja partner.
Võimalikule uuele külmale sõjale Lääne–Vene suhetes juhivad tähelepanu vaid mõned sõltumatud analüütikud (Edward Lucas näiteks) või siis poliitikud, kes on erus või erru minemas (ametist lahkunud USA kaitseminister Robert Gates).
Nii ei ole kombeks…
Liikmesriikide ametlikud esindajad eelistavad mängida külalisi pidulikul vastuvõtul, kus ei ole sünnis märgata, et mõni kutsutu nuuskab näpuga nina ja röhitseb.
Moskva pahameele üks põhjuseid võib olla hoopis Laari selge suhtumine 1941. aasta nn suvesõja sündmustesse.
Laar on viimasel kuul sotsiaalmeedias pidevalt avaldanud kirjutisi, milles ülistatakse Eesti meeste vastuhakku Puna-
armeele enne sakslaste tulekut. See on aga juba pühaduse rüvetamine, ajaloo võltsimine, natsimeelsus ja mida kõike veel.
Mulje on küll jäänud selline, et Venemaa olevikku võid sa teatud piirini isegi kritiseerida, “kangelaslikust” minevikust aga tuleb käed eemal hoida.
