Martin Garbuz: Et oleks eetiline otsus
Kuna Eestis plaanitakse keelustada mingikasvatus, peaks lahti rääkima ka keelustamise rahalised ja sotsiaalsed mõjud.
Karusloomakasvanduste teema on viimasel ajal palju tähelepanu saanud. Nimelt plaanitakse Eestis keelustada mingikasvatus ning arutelud selle teema üle on praegusele ajale omaselt keskendunud peamiselt rahalisele kasule, selle asemel et endalt küsida, kas karusloomakasvandus kui selline on eetiline. Võib täheldada suhtumist, et kui miski toob sisse nii palju raha, on see automaatselt hea ja vajalik.
Fantaseeriks pisut
Kasutagem nüüd veidi fantaasiat ja kujutagem ette, et Eestis on legaliseeritud lapstööjõud. Et siin tegutseb mitu tehast, kus töötavad lapsorjad toovad omanikele sisse kena kopika. Lõpuks tekib kodanikuliikumine, mis moraalsetel kaalutlustel nõuab tehaste keelustamist. Tehaseomanikud aga vaidlevad vastu, tuues põhjenduseks kaotsimineva hiigelkasumi ja järelevaatajate töökohtade kadumise. Kahtlemata lapstööjõud sellises olukorras siiski keelustataks.
Tuleme nüüd aga tagasi reaalsusse. See näide aitab illustreerida asjaolu, et sageli põrkuvad kellegi majanduslikud huvid ja eetilised tõekspidamised. Sarnane olukord on ka Eesti karusloomafarmidega (kuigi loomulikult ei saa neid näiteid võrrelda üks ühele). Omanikele ja farmitöötajatele on see kasulik, eetilisest vaatepunktist aga täiesti vastuvõetamatu.
Ei saa õigustada metsloomade pidamist traatpuurides, kus nad end vaevu ringi pöörata saavad. Ei saa õigustada loomade tapmist toote pärast, mille järele ei ole tegelikult vajadust. Ei saa õigustada elusolendite kohtlemist lihtsalt ressursina.
Mis oleks siis lahendus?
Huvide konflikt on ju olemas ning kumbagi osapoolt ei saa ignoreerida.
Lahendus oleks karusloomafarmide keelustamine, kuid piisava – näiteks kümme aastat – üleminekuajaga. Sellega langetataks eetiliselt ainuõige otsus, kuid samas arvestataks ka farmiomanike ja -töötajatega. Üleminekuaja jooksul oleks neil võimalik teisele alale ümber orienteeruda.
Üleminekuaega on kasutatud mitmes riigis, kus karusloomakasvandused on keelatud. Viimane näide on Holland, kes oli muu hulgas Euroopa suuruselt teine karusnahatootja. Sealses äris liikuv raha oli mitu korda suurem kui Eesti tööstuses. Kui hollandlastel jätkus selgroogu teha see eetiliselt õige otsus, siis miks ei peaks seda meie suutma?
