Mati Hint: Priius, kallis anne, taeva kingitus
Kuni hilisajalooni välja ei ole Eesti pääsenud “vabastajate” karmist haardest. Aga praegu on jälle priius ja vabadus.
Eesti isamaalisuse eestkõnelejad on leiutanud meie üürikeste priiuseaegade mõõtmiseks koguni täppisteadusliku meetodi, mis annab teada: 27. märtsil 2013 ületab uus priiuseaeg esimese iseseisvusaja priiuse kestuse. On Priiuse Põlistamise Päev.
Selle arvutamine on üpris suurte küsitavustega. Päevi ühest kuupäevast teise kuupäevani kokku lugeda pole keeruline. Aga selle juures ei tohiks unustada, et iseseisvuse saavutamise protsess on olnud väga keeruline.
Vabanemine ja priius – protsessid
Kas Eesti iseseisvus algas 24. veebruarist 1918? Kuupäeva olulisuses ei ole kahtlust. Seda päeva on vaja ajalool, rahval, presidendil, diplomaatidel, seda on vaja ka paraadiks ja vastuvõttudeks.
Aga mis iseseisvus see 1918. aastal oli, kui Eesti oli pea terve selle aasta keiserliku Saksamaa sõjavägede poolt okupeeritud. Ning see oli päris verine ja alandav okupatsioon väga kurjade kavatsustega luua siia üks Saksa riik, milles maarahva alandamine oleks edasi kestnud.
Selle järel kestis terve 1919. aasta Vabadussõda, millega õieti võideti kätte tõeline iseseisvus. Eesti Vabariigi de jure tunnustamine sai hoo sisse 1920. aasta suvel-sügisel ning Ameerika Ühendriigid tunnustasid Eestit alles juulis 1922.
Tegelikkuses oli Eesti iseseisvumine pikk protsess. Oli autonoomia nõudmine ja Venemaa Ajutise Valitsuse sammud selles suunas märtsis-aprillis 1917, oli pärast Ajutise Valitsuse varisemist Eesti Maapäeva otsus 28. novembrist 1917, millega iseseisvuse mõte kuulutati välja seaduslikuna. Enamlik vägivald ei lasknud Maapäeva otsusel jõustuda, aga ilma Maapäeva otsuseta oleks raskem olnud jõuda 23. ja 24. veebruari iseseisvuse kuulutuseni.
See on hämmastav paralleel 70 aastat hiljem hargnenud sündmustega: 1988. aasta 16. novembri suveräänsusdeklaratsioon valmistas ette pinda iseseisvuse taastamise otsuseks 1991. aasta 20. augustil.
Ka Eesti iseseisvuse kaotamine oli protsess. Võime küll osutada ühele riigikukutamise kuupäevale, aga riigi likvideerimist toimetati väga kavalalt, samm-sammult. Vormiline iseseisvus kestis ka sellal, kui Nõukogude väed ootasid sõjaväebaasides Eesti “vabastamise” käsku. Mis tuligi osavalt ajastatult, kui maailm oli šokis Pariisi langemisest Hitleri vägede kätte.
Tervelt kuu aega pärast juunipööret 1940 simuleeris võõra võimu nukuvalitsus veel riiki, kuigi NKVD toimetas siin juba nagu välisilmast ära lõigatud oblastis. Alles kommunistliku mudeliga valitud Riigivolikogus nimetati Eesti Vabariik 21. juulil Eesti Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks – koos otsusega astuda NSV Liitu.
See oli protsess, milles masendavaid kuupäevi on mitu ja nende juured on veel sügavamal. Peaaegu üheaegselt meie Priiuse Põlistamise Päevaga meenutatakse Saksamaal 80 aasta möödumist 1933. aasta Riigipäeva valimistest, mis tõi Hitlerile valimisvõidu (demokraatlikel valimistel!). Nonde valimiste üheks tagajärjeks (kuigi mitte otseselt) olid Nõukogude sõjaväebaasid Baltimaades 1939. aastal.
Ka Eesti Vabariigi teise priiuseaja sepistamine oli osav sammsammuline protsess, milles helgeid tähtpäevi on mitu ning nende tähtsuse mõistmisel pole oldud üksmeelel. Veel 2008. aasta 20. augustil ilmusid päevalehtedes arvamused, milles seda kuupäeva nimetati edgaripäevaks (teenitud au Savisaarele) ja imestati, miks seda küll peaks tähistama. Riigikogugi ei saanud aastaid aru, et selle kuupäevata ta ei istuks Toompeal. Nüüd siis selgub, et seda kuupäeva on vaja, et arvutada Priiuse Põlistamise Päeva.
Kuid ka teistkordne priius ise on protsess. Vene väed olid Eestis 1994. aasta augusti lõpuni (osalt kauemgi), sõjaväepensionärid võivad siia jääda surmani. Mõnus on arvutada sümboolseid ajalooperioode, aga on ka vaja teada, et see on patriootiline-propagandistlik lihtsustus. Ajalugu toimub kogu aeg. Kas oskame praegu ära tunda protsesse, mis võivad saada priiusele ohtlikuks? Kas julgeme sellest vabalt rääkida?
Paneme Eesti ühiskonna korda
President Toomas Hendrik Ilvese iseseisvuspäeva kõnes seati Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks siht: “Paneme Eesti korda!”. Hea mõte, kuid kui selle sisuks kujuneb veel kord fassaadi ilustamine, veel pikem käesurumismaraton, veel uhkem vastuvõtt, veel kriitikavabam eneseülistus tasakaalus riigieelarve pärast, siis Eesti korda ei saa. Korda panna tuleb Eesti ühiskond.
Selleks tuleks mõndagi õppida ajaloolt. Ei ole midagi ootusevastast, kui vallutajate kingitud vägivaldse “vabastamise” järel ühiskond mureneb vaenutsevateks kildudeks, sest siis astuvad tegevusse pealekaebajad ja kättemaksjad, võõra võimu käsilased ja sellele vastuhakkajad. Nii oli see ka Eestis 1940, 1941, 1944.
“Vabastajateta” vabanemisvõitlus on Eestis olnud rahvuse liitjaks. Eesti NSV viimastel aastatel oli rahvusühtsus tuntavam kui praegu. Priius aga tuli mitmekordse šokina: igatsetud kapitalism ei toonud kõigile muretut heaolu, riikliku järjepidevuse idee materialiseerus varanduse järjepidevusena, vabadus moondus vastutamatuseks.
Kõigile ei sündinud õigust. Õhku paisati ultrakonservatiivne manifest “Ühiskonda ei ole keegi kunagi kuskil näinud, küll aga indiviide-isiksusi”. Solidaarsus oma rahva keskel kuulutati illusiooniks. Irooniline “Võidab see, kellel on surres rohkem asju” sisendatigi elumõtteks. Hättasattunud jäid iseenda päästa.
Selliste vapustustega koos tormitses Eestis hilinenud seksuaalrevolutsioon ning samale ajale sattus ka arvuti- ja internetiajastu algus. Kõik korraga. Pole siis ime, et uue priiuseajaga seostub palju ärevust ja hakkamasaamatust, nii et on vaja erilisi priiuse väärtustamise päevi.
President Ilves ning mõni teinegi riigimees ja publitsist on arendanud mõtet, et kui peale kasvab uus sugupõlv, kes ei ole okupatsiooni mürgist õhku hinganud, siis alles saab Eesti vaimselt vabaks.
On karta, et läheb hoopis teisiti. Eesti priiusele võib kujuneda suureks varjatud ohuks paratamatus, millest vaikitakse: lahkuma hakkab Eesti esimese iseseisvuse viimastel aastatel sündinud põlvkond, mille kohta on tihti öeldud, et see muganes Nõukogude eluga.
See põlvkond oskas ellu jääda Nõukogude süsteemis, aga suur osa sellest põlvkonnast kandis edasi oma vanematelt või ümbruselt saadud mälestust Eesti Vabariigist. Teisiti poleks see mälestus-igatsus Rahvarinde, Muinsuskaitse Seltsi ja ERSP aegadel ellu ärganud. Aga ärkas, ja massiliselt, mõnes osas koguni üksmeelselt.
Ühiskond tuleb korda panna, selleks et sugupõlvede sidemete nõrgenemine, noorte ja vanade vastastikune võõrandumine, eestluse ja kosmopolitismi vastandlikkus, liigterav kihistumine, omade ja võõramate ühitamise raskused ning kodumaalt lahkumine ei lammutaks Eesti ühiskonda.
Aidaku meid selles ka Priiuse Põlistamise Päev. Ja kõlagu selle päeva kõned vaoshoitult ja tõsioludele silma vaadates.
