Me ju oskame märgata

 (2)

Uudis hiljuti ühelt pealinna tühermaalt leitud väikelapsest oli vaevalt levida jõudnud, kui lapsendamisega tegeleva ametniku telefon tulikuumaks muutus. Inimesed ei tahtnud kurbade silmadega pisitüdrukule mitte ainult maiustusi ja mänguasju saata, vaid olid valmis teda päriseks oma peresse võtma.

Üldiselt on see ju tore. On hea teada, et meie süda asub õigel kohal ning kui keegi on tõsises hädas, siis tõttame talle kähku appi. Aga miks peab juhtuma midagi nii rabavat, et me märkama hakkaksime? Ja miks saabub heategevuse haripunkt tavaliselt ikka jõulude aegu, mil laste kõhud abipakkujate saadetud kommide ja piparkookide vastu valulikult mässama hakkavad?

"Meid on detsembrikuus juba nii paljudesse kohtadesse kutsutud, me lihtsalt ei jaksa enam," vastasid paljude lastekodude juhid nagu ühest suust, kui üks firma nende kasvandikke mullu tasuta teatrisse jõuluetendusele kutsuda tahtis.

Eesti laste- ehk kaasaegsema nimega asenduskodudes elab praegu 1500 last, kes vajaksid meie kõigi tähelepanu, ja seda mitte ainult jõuluajal. Ning ma ei pea siinkohal silmas sugugi ainult adopteerimist, mis on heas mõttes kahtlemata kõige radikaalsem võimalus vanemliku hoolitsuseta laste aitamiseks.

Seda enam et lapsendada soovijate puuduse üle kurta ei saa ning nii mõneski omavalitsuses peavad nad ootama aastaid, enne kui nende unistus tõeks saab. Pealegi pole paljusid lapsi võimalik adopteerida, sest nende emalt-isalt on küll kasvatuslikud õigused ära võetud, aga vanemlikud õigused alles jäetud, mis lapsendamise välistab.

Selliste kasvandike võimalusteks elu helgemat poolt näha on eestkoste-, hooldus- ja tugipered. Isegi see viimane variant, mille puhul lapsed viibivad peres ainult nädalavahetustel või koolivaheaegadel, tähendab nende muserdatud hingedele siiski uskumatult palju. Sest lastekodus kasvanud poisid-tüdrukud vajavad kõrvalseisja tuge rohkem, kui me arvata oskame.

Suurel osal lastekodukasvandikest on raskusi isegi põhikooli lõpetamisega, keskkooli ja kõrgkooli minekust rääkimata. Nad langevad kergemini välismaailma ahvatluste võrku ja satuvad allakäigutrepile, sest neil puudub positiivne eeskuju. Lastekodulastel pole lähedasi, kes neid toetaksid ja kelle nimel pingutamisel nad mõtet näeksid.

Nad vajavad tugivõrgustikku, et elus hakkama saada. Aga vähemalt pooled neist ei saa, väidavad spetsialistid. Niisuguse taustaga, nagu lastekodulaste puhul tavaliselt kohtab, pole lihtne suunda paremuse poole pöörata, kinnitab üks endistest kasvandikest.

Selliste laste aitamiseks saab pea igaüks midagi ära teha. Isegi paaril eneseusku sisaldaval, toetaval lausel võib mõnikord olla kulla kaal. Ja seda mitte ainult jõulude ajal.


Maalehel on ilmumas kõigile eestlastele oluline raamatusari “Eestile elatud elud”.
Raamatusarja saab tellida raamatud.maaleht.delfi.ee või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare