Me oleme toiduraiskajad

 (5)
                     

Igal aastal raiskavad eurooplased uskumatus koguses toitu. Kui visata ära üks õun või liiter pahaks läinud piima, ei ole seda ju nii hirmus palju. Kuid mis see kõik kokku teeb! Seda on raske ettegi kujutada.

Eetika Euroopa töörühma arvutuste järgi võiks Prantsusmaal raisatud toidu hulgaga toita ära sama palju inimesi kui on Kongo Demokraatlikus Vabariigis alatoitumuse all kannatajaid, ning Itaalias ära visatud toiduga võiks teha lõpu näljahädale Etioopias. See on meile tõesti paras pähkel pureda.

Toidu tohutu raiskamine ei ole üksnes Prantsusmaa või Itaalia probleem. See elustiilist tingitud nähtus on levinud kõikides arenenud maades.

Kallis raiskamine


Ühendkuningriigi valitsusasutuste hinnangul visatakse seal ilmaasjata ära umbes üks kolmandik kogu toidust ja see läheb Briti tarbijatele maksma enam kui 13 miljardit eurot aastas.

Pealegi ei ole kannatajaks üksnes tarbija rahakott. Ränka hinda tuleb maksta ka keskkonnal, sest toidujäätmetest tekib igal aastal miljardeid tonne kasvuhoonegaase, mis atmosfääri paiskuvad.

Toidu raiskamise eest vastutab ka jaemüügisektor. Umbes üks kolmandik Euroopa rahvastikust elab üheliikmelises leibkonnas, aga supermarketites on enamik toitu pakitud neljaliikmeliste perekondade jaoks.

Ka kehvad ladustamistingimused ja toidu säilivuskuupäevade ebaselge märkimine suurendavad supermarketites äravisatava toidu hiigelkoguseid. Vaja on paremaid juhiseid ja rohkem teavet toidu säilimise kuupäevade kohta ning selles on poodnikel oma osa täita.

Kõige suurem süüdlane on aga ikkagi üksiktarbija. Peame endalt küsima, miks keedame toitu rohkem, kui jaksame ära süüa. Miks me ostame kolm kana kahe hinnaga, kui tegelikult oli vaja vaid ühte?

Kas meie ühisest mälust on kustunud eelmiste põlvkondade tarkused, kuidas targalt majandada - planeerida poeskäike ja kasutada toidu ülejäägid järgmisel päeval ära?

Me ei peagi üleöö muutuma täiuslikeks majapidajateks. Kuid väikesest mõttetööst ja mõõdukusest võiks abi olla. Olen päris kindel, et praeguse majanduskriisi ajal oleksid paljud väga õnnelikud, kui pere eelarvesse tekiks lisaruumi.

Kahjuks on väga vähesed aru saanud, kui palju toidu raiskamine tegelikult maksma läheb.

 Tootmine surve all

Kõikjal Euroopas, sageli rohujuure tasandil, on tekkinud mitmeid häid algatusi. Näiteks Ühendkuningriigis, kus toidu raiskamisest on saanud poliitiline küsimus, kujunes väga edukaks riiklik kampaania LoveFoodHateWaste (eesti k "Armasta toitu, vihka raiskamist").

Kaks aastat tagasi alanud kampaania on hinnanguliselt mõjutanud 1,8 miljonit inimest vähem toitu raiskama. Prügikasti jõudmisest on päästetud
137 000 tonni toitu, mis omakorda on säästnud 325 miljonit eurot Briti tarbijate raha.

Sellega on suudetud ära hoida  600 000 tonni kasvuhoonegaaside keskkonda pääsemine, mis on samaväärne New Yorgi-Tallinna edasi-tagasi lennu jooksul tekitatud 512 000 tonni CO2 heitkogusega. Seega mõjutab toidu säästlikum kasutamine nii eelarvet kui ka keskkonda.

On ka hulk eetilisi põhjusi, et tarbimishullusele vastu seista - eriti kui mõelda sellele, et maailma rahvaarv kasvab ja ulatub ÜRO andmeil 2050. aastaks 9 miljardini. See paneb toidutootmise tohutu surve alla.

Peame tootma rohkem, kuid väiksema keskkonnamõjuga. Põllumeestel tuleb hakata kasutama uusi kasvatusmeetodeid ja -tehnoloogiaid ning teadusuuringud ja innovatsioon on vaja põllumajandusettevõttes viia konkreetsete tulemusteni.

Kuid rohkem toitu toota ei ole ju mõtet, kui toiduahela ülemises otsas jätkub samal ajal tohutu ressursside raiskamine. See oleks sama, kui püüda energia-
varustuse probleeme lahendada üha uusi elektrijaamu ehitades, selle asemel et parandada majade isolatsiooni.

Enamik inimesi on mõistnud energia säästmise kasulikkust väiksemate elektriarvete ja vähema kasvuhoonegaaside koguse tekkimise kaudu. Toiduga on sama asi ja seepärast tuleks meil ka mahaläinud piima pärast nutta, eriti kui see on pahaks läinud.

Mariann Fischer Boel on Euroopa Komisjoni põllumajandusvolinik

Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

Maaleht - viimased uudised
Halliste orelifestivali esimene kontsert oli 27. juulil Kõpu kirikus. Iris Maidre-Aarvik mängib vioolat, Ingmar Simson-Valtin viiulit.
Halliste orelifestivali esimene kontsert oli 27. juulil Kõpu kirikus. Iris Maidre-Aarvik mängib vioolat, Ingmar Simson-Valtin viiulit.
Keskpaika on jõudnud esimene Halliste orelifestival, mis kestab 3. augustini.
Seda, et eesti raskeveohobune on leebe loomu ja suure jõuga, tõestas ruun Vunts, võttes turjale kolm meest: hobusekasvataja Ennu Tšernjavski,       minister Marko Pomerantsi ja Riigikogu liikme Ivari Padari. Hobusel aitab paigal püsida kutsar Tuuli Sarapu
Seda, et eesti raskeveohobune on leebe loomu ja suure jõuga, tõestas ruun Vunts, võttes turjale kolm meest: hobusekasvataja Ennu Tšernjavski, minister Marko Pomerantsi ja Riigikogu liikme Ivari Padari. Hobusel aitab paigal püsida kutsar Tuuli Sarapuu.
Eesti raskeveohobuseid on nõudluse puudumise tõttu alles jäänud väga vähe. Kui aga kõik tööd, mida nende kogukate suksude abil teha saaks, üles leitaks, kasvaks nõudlus kohe ja kiiresti.
Juulikuu lumememmel poleks kindlasti selle vastu midagi, kui suvel edaspidigi aeg-ajalt lumesegust rahet maapinnale jõuaks.
Juulikuu lumememmel poleks kindlasti selle vastu midagi, kui suvel edaspidigi aeg-ajalt lumesegust rahet maapinnale jõuaks.
Ei olnud õiget talve, nüüd pole tõelist suve. Suuresti on selles süüdi jugavool, mis ilusa ilma sünniks asub tänavu enamasti vales kohas.