Me pole tupikus, vaid remondiootel
Istusin ühel õhtupoolikul Tartu kesklinnas Wilde pubis. Pika ruumi otsas vastu Vallikraavi sädistasid kaks neidu. Kõva häälega nagu ööbikud. Nad vatrasid kõigest - usuteaduskonnast, rasedusest, magamisest, magatamisest, kallimatest ja sõbrannade ülekavaldamisest. Üks neidudest jõi Cocat otse pudelist. Tuli meelde akadeemik Paul Ariste, kes istus meelsasti kohvikutes ja jõi ka mahlu. Oleks aga mõistusevastane kujutleda, et Ariste oleks rüübanud näiteks Kellukest otse pudelist. Kui seda oleks teinud keegi teine, saanuks ta väga karmil toonil pragada.
Jutud väärtustest on kõigest ilus romantika
Kahe neiu patramises puudus igasugune vaimsus. Muidugi, nad polekski pidanud olema õpetatud voblad. Ometi on nii Tartu Ülikooli kui ka Eesti Maaülikooli üheks probleemiks see, kui palju meid, akadeemilisi eestlasi alles jääb.
Alates Lennart Merist on seatud päevakorda Eesti Nokia. Kui suurt hulka leidureid niisugune asi nõuab ja kui pikka aega see valmimiseks vajab? Oleme kahjuks unustanud, et doktoritöö eduka kaitsmiseni kulub alates algkooli esimesest klassist umbes veerand sajandit. Kusjuures neisse aastatesse kuulub ka loomulik kadu. Kaks plikat, kelle plära tuli mul kuulata, võib kahtlemata maha kanda. Ent kui me tõmbame ülikoolide kotisuu sootumaks kinni, kas me siis ei lähe ühtlasi ka omaenese kõri kallale?
Haridusest rääkijatel peab seisma meeles, et igasuguse õppimise puhul on jutud nn väärtustest ilus romantika, samas kui faktiliselt on määrav see, kus ja mis tingimustes õpetatakse. Eesti Maaülikoolis õpetatakse ka aulas. Aula ei ole auditoorium. See on püha koht. Meil on vaja nii auditooriume kui ka pühasid kohti. Kui sirvida miskisuguseid strateegiaid, siis pole neis pühadest kohtadest tähtegi. Jutustatakse maast ja ilmast ega otsustata õpetamise suhtes kõige vähematki.
Vaja on remonti, mitte sellega venitamist
Iga päev seab Eesti inimese ette küsimusi, millele me kohe vastata ei oska. Olgu sellise küsimuse näiteks järgmine: kas Riigikogul on mõtet vaielda Eesti Vabariigi presidendiga ses suhtes, kuivõrd tohib Riigikogu omaenese palku külmutada? See palk soojeneb niikuinii. Ent kui toosama Riigikogu
või -logu (parafraas August Alle luuletusest "Riigikogu") peab algaval aastal otsustama eelarve uue kärpe, Euroopa Parlamendi valimiste ja erakondade tasemel ka kohalike valimiste suhtes, siis kust ta võtab jõu arutada oma rahade teemat veel üks kord ning samal ajal mõelda ka haridusreformi üle? Me oleme riiki siruli tõmbamas. Kelle ees ja mille heaks?
Arvutis käib asi lihtsalt. Rämps visatakse minema. Riigieelarve uus kärpimine ei ole rämps. Pole seda ka haridusreform. Kuna see on seotud haldusreformiga, siis jääb rämpsu veelgi vähemaks. Aga vaadakem kalendrit. Haldusreform kui juhtiv protseduur ülevalt alla on mõeldav alles aastal 2012. Haridusreform enne seda nõuab mitte niivõrd vangerdusi kui ohverdusi. Esimene Eesti Vabariik kestis ligemale 22 aastat. Tema arenedes kasvasid ka nood inimesed, kes ütlesid oma riigile "ei!". Kui palju on aastal 2014 niisuguseid inimesi, kellel on tahtmist öelda "ei" praegusele vabariigile?
Mõtlen neid, kes on ohverdanud, kuid ka neid, keda on ohverdatud. Ühed viskavad, teised on visatavad.
Me ei ole tupikus. Me oleme olukorras, kus remont on praktilisem kui sellega venitamine. Ainult et see puudutab kõiki, mitte üksnes töövõtjaid.