Meie elu ongi täis riske, ohutut elu pole olemas
Maalt linna kolides on inimene loodusest võõrandunud. Kas maainimesed on paremad loodusetundjad kui nende linnamüüride vahel elavad kaaskodanikud?
Tõeliselt häid loodusetundjaid on vähe nii maal kui linnas. Kentsakas, kuid enamik neist elab linnas. Sest loodusest kaugel ja linnades elab suurem osa rahvastikust. Samas on elu näidanud, et linnainimeste loodusepäästmise ideed kipuvad sagedamini veidrat ja äärmuslikku vormi võtma.
Kui kaugele inimene loodusesse sekkumises võib minna? Kuidas te suhtute kormoranimunade õlitamisse nende lindude arvukuse piiramiseks? Ühed arvavad, et see on liiga leebe, teised jälle, et täiesti barbaarne tegutsemisviis.
Selle suhtes olen neutraalne, kuigi olukord on tobe. Kalurite mure on tõsine ja ma mõistan seda. Rannavetes on kala vähe, kuid see pole pelgalt kormoranide süü. Suures osas on tegu 1990. aastate ülepüügi tagajärjega.
Samal ajal tõusis ka kormoranide arvukus, mis ilmselt mõneti takistab kalastiku taastumist. Kala asemel on meil nüüd kalatoiduline lind. Võib-olla tasuks mõelda kormorani pottipanekule, nagu Norras tehakse? Kui ta seal süüa kõlbab, siis miks mitte siin?
Kui kala rannavetes nii vähe on, siis peaks ju kormoranide arvukus ka langema?
Eks ta mingil ajal langebki. Aga millal, ei tea. Tegu on linnuga, kes toitub ainult kalast ning kes vajadusel küllalt kiiresti ka uusi pesapaiku leiab.
Aga jahipidamine või metsloomadele marutaudivaktsiini külvamine? Mida neist arvata? Ega siin universaalset vastust pole. Ainus tõhus mittesekkumise viis on olemast lakata.
Jah, marutaudivaktsiini külvamine on rebaste ja kährikute hulka tunduvalt suurendanud. Küttimine pole olnud tõhus. Ainus tõhus viis arvukust ohjeldada oleks kevaditi pesakondade hävitamine. Aga minu käsi seda küll tegema ei tõuseks.
Marutaudi puhul on oluline faktor hirm. Lisaks marutaudile kardetakse, et koos rebaste arvukusega kasvab ohtliku alveokokk-paelussi esinemissagedus.
Teoreetiliselt võib see nii minna, kuid tegelikult me ei tea, mis juhtuma hakkab. Mina igatahes söön metsas julgelt ära ka peotäie pesemata mustikaid. Elu ongi riskide tasakaalustamine, täiesti ohutut elu pole olemas.
Mis puutub jahipidamisse, siis nimetan ennast natuke jahimeheks. Olen osalenud suurtes põdrajahtides ja söön metsloomaliha hea meelega.
Eelistan seda igal juhul suurfarmis kasvatatule. Kütitud liha ökoloogiline jalajälg on tunduvalt väiksem kui intensiivsest loomakasvatusest tulnul.
Trofeejahti on mu meelest siiski mõttekam pidada fotoaparaadiga. Sportlik moment on ka siis olemas, uhkete sarvedega põdrapull aga elab pärast "tabamust" rahus edasi.
Paljud inimesed vihkavad jahimehi, sest nad tapavad metsloomi. Puurikanade mune aga ostetakse, mõtlemata, millistes tingimustes linnud oma lühikese elu veedavad.
See, et igasugune loomakasvatus on halb, on äärmusi armastava linnainimese seisukoht.
Intensiivne loomakasvatus on aga tõesti nii moraalselt kui ökoloogiliselt üks üpris kaheldav asi. Selles olen ma taimetoitlastega üsna ühel nõul.
Kui loomi peetakse kitsastes tingimustes ja neile söödetakse sisse inimtoitu - mida näiteks nisu ja soja ju on -, siis tekib mul küll küsimus, et kas me ikka peame seda tegema.
Lihaveistel on Eestis küllaltki vaba ja rõõmus elu. Samal ajal on piim, mida me poest ostame, toodetud väga intensiivsel moel. Lehmad söövad küll rohusööta, aga päikest näevad nad ainult läbi lauda katuseharjas oleva prao.
Ökoloogilist jalajälge suurendab veelgi meeletu rohu etteniitmine. Looduskaitsja kõhutunne ütleb mulle, et niidetavatel rohumaadel pesitsevad rõõmsasti nii lõokesed kui kiivitajad.
Täiskasvanuks ei saa nende pojad aga iial, sest hukkuvad niidumasinas.
Tundub, et meil pole tagasiteed. Või on?
Tsivilisatsioon on nagu kaardimajake, me ei tea täpselt, mis juhtuda võib. Aga tagasitee pehmel viisil? Kiiresti kindlasti mitte.
Praegu annab 20% piimatootjatest 80% kogu müügil olevast piimast. Edasist kontsentreerumist tuleb vältida. Suurtootjad on tundlikud igasuguste häirete, näiteks elektrikatkestuste suhtes.
Mida rohkem inimesi suudab hobusega tööd teha või vikatiga niita, seda parem. Nende oskuste kadumine, ka talude asendumine suurfarmidega on julgeolekurisk.
Alles tuleb hoida iga viimane kui piimatalu, mis veel toodab. Ka see on väärtus, et üldse karjakasvatusega tegeldakse.
Olen veisekasvatajatele ikka rääkinud, et kui te jätate piimaveised, siis ärge minge nelja tuule poole, vaid võtke nende asemele lihaveised.
On selge, et osaliselt toimub põllumajanduse intensiivistumine turu mõjul, aga ka toetustel on oma osa - suuremal tootjal on võimalus saada suuremaid toetusi.
Kui me väga selgelt sõnastaksime, et tootmine veel suurema kontsentreerumise suunas ei lähe, oleks see juba midagi.
Paljud inimesed ei saa looduses toimuvatest protsessidest enam üldse aru. Kuidas teie looduskaitsjana, kes teab, milliseid tagajärgi mingi tegevus kaasa võib tuua, ümberringi toimuvat looduse hävi(ta)mist pealt vaadata suudate?
Üsna rahulikult. Meeleheitest pole mingit abi. Valedest otsustest tekkinud jamade likvideerimine on inimese enda teha. Kui vaadata, kuidas mitmete probleemidega on suudetud hakkama saada, teeb see rõõmu.
30 aastat tagasi, kui ma veel bioloogiatudeng olin, oli üks olulisemaid probleeme maailmas happevihmad.
Praegu me nendest enam ei räägi, sest küsimus on väga suures osas lahendatud, eelkõige Euroopas ja Ameerikas.
Väävliheitmeid on vähendatud 80% võrra. Ka lämmastikuheitmete osas oleme palju saavutanud, kuid vähem. Samas on Kaug-Idas happevihmad endiselt murettekitavad.
Teine globaalne asi, milles on toimunud suur muutus paremuse poole, on stratosfääri osoonikontsentratsiooni langus, rahvakeeli osooniauk. Oli aeg, kui lõunapooluse kohal igal aastal tuvastati, et osooni jääb aina vähemaks ja vähemaks ning "osooniaugu" ala suureneb.
Ka see suundumus on peatunud ja "osooniaugu" teke stabiliseerunud, asi ei lähe enam iga aastaga hullemaks.
Peatumine pole sündinud iseenesest, vaid tänu sellele, et oleme suutnud freoonide ja teiste osooni hävitavate ainete kasutamisele piiri panna. Poliitilised otsused on mõju avaldanud.
Euroopa suudab juba praegu majanduse niiviisi toimivana hoida, selle käigushoidmiseks pole vaja aina rohkem ja rohkem energiat toota.
Loodushoius on kaks kihti - isiklik ja riiklik. Inimesed jagunevad ka kaheks. Ühed arvavad, et mõju avaldab ainult see, mida ma ise teen, ja teised, et tehku neid looduse kaitsmise asju keegi teine.
Tegelikult on mõlemad seisukohad väärad.
Loodusele loeb nii see, millist autot ma eelistan, kui palju sellega sõidan ja kas ma prügi sorteerin, kui ka see, millised on riiklikud otsused - kas meil on piisavalt rattateid ning kas autode maksustamise teemat julgetakse päevakorda võtta või mitte.
Mina keeldun olemast pessimist, sest olen näinud üsna palju suuri edusamme.
