Meist endist sõltub väga palju

Soojal suvel 73 aastat tagasi kirjutas Rahwaleht oma esiküljel noormehest nimega Hugo, kes sõitis maale sõbrale külla, võttis temaga napsi ja läks maja taha jõkke ujuma. Nädalapäevad hiljem maeti Hugo Laiuse kalmistule ning must raudrist tema haual teatab lakooniliselt, et mees elas vaid 27aastaseks.

Hugo oli mu vanaema armsaim vend, ning nüüd, pärast vanaema surma, on raudristi ümbruse korrashoidmine minu töö. Kui miski või keegi on tekitanud minus aukartust vee suhtes, siis on selleks just toosama perekonda puudutanud uppumissurm, mis iga kord, kui Jõgevamaale Laiusele lähen, ohutuled põlema klõpsab.

Aga kiretu statistika näitab, et selliseid hoiatusmärke pannakse Eestis tähele ikkagi liiga vähe. Mullu uppus kolme suvekuu jooksul 63 inimest, kellest iga viies oli 20–30aastane alkoholijoobes mees – täpselt nagu mu vanaonu. Käesoleval kuul on veekogudes uppunud juba tosin inimest ning suvi pole nende ridade kirjutamise ajaks kestnud isegi mitte ühte päeva.

Ohutuled peaksid süttima ka mitme muu teema puhul – ühele neist viitab tänases Maalehes Poliitikauuringute Keskuse Praxis juht Annika Uudelepp. Nimelt tõendab keskuses äsja valminud valitsuse tegevuskava analüüs muu hulgas, et regionaalpoliitika on jäetud suuresti vaeslapse ossa ning ka haldusreformi osas pole julgeid lubadusi antud.

See väljendub näiteks selles, et IRLi valimiseelne lubadus suunata Euroopa Liidu regionaalpoliitika vahendid uute töökohtade loomiseks maal ja väikelinnades pole valitsuse tegevuskavas kohta leidnud, aga ka selles, et maalastele korraliku koolitranspordi tagamisest pole enam juttugi.

Kui arvestada seda, et suure tööpuuduse osas – mis on äärmiselt valus probleem eelkõige maapiirkondades – ei paku valitsus samuti reaalselt toimivaid ja tõhusaid lahendusi, tulebki taas nentida, et uppuja päästmine on suuresti ikkagi tema enda mure.

Et olukord niikaugele ei jõuaks, pakub Annika Uudelepp mustade toonide pehmendamiseks teisi lahendusi ning need johtuvad eelkõige mitte võimulolijatest, vaid tavalistest inimestest, meist endist.

Inimesed peaksid oma rahulolematust välja näitama, mitte vaikides kõigega leppima ning valitsuse elu sellega liiga lihtsaks ja mugavaks tegema, sedastab Uudelepp. Peame olema aktiivsed ja jõudma sinnamaale, et valitsus nurinat ka kuulda võtaks, sõnab ta.

Pealehakkamist ja tarmu tasuks meil ilmutada mujalgi, veeõnnetustega seonduvas aga tingimata – näiteks ujumiskursustele minnes või esmaabi algtõdedesse süvenedes. Uppujat päästa ning ise hästi ujuda oskavaid inimesi on Eestis kõigest viis protsenti ning see on arv, mida me ise kasvatada saame – kindlasti palju hõlpsamini kui võimulolijaid oma rahulolematust ja ettepanekuid arvestama panna.

Soovitusse valitsusega suhelda tuleks aga sellegipoolest tõemeeli suhtuda – sellest kõik ju algabki.