Siin ei arvesta Kartau mõnegi asjaga. Esiteks on ühiskonna suundumused alati vastandlikud, sest läbi vastandlike arusaamade kommunikatsiooni toimubki ühiskonna demokraatlik areng. Kui ühiskond juba oleks säästlik, siis ta ei peaks enam tahtma olla säästlik, sarnaselt sellega, et ühiskond ei pea tahtma olla vaba ega mõtlema vabadusele, kui ta juba on vaba. Vabadusele panevad mõtlema ikkagi mitmesugused jõud, mis võivad seda ähvardada.

Demokraatlik riigikeha ongi loodud selleks, et efektiivsemalt ellu viia suuremaid eesmärke, millest üksikisikute jõud üle ei käi. Näiteks kilekotireostuse vastu on kõige efektiivsemalt mõjunud saareriikide nagu Haiti või Tšiili rannikulinnade praktika, kus kilekotid on kas täielikult keelustatud või maksustatud kopsaka aktsiisiga. Inimkonna tuleviku seisukohalt on klimaatilise ja ökoloogilise kriisi ajal lubamatu leida, et kui üksikindiviidid oma nõrga tahtega reklaamiaparaati ei seljata, siis mingu maailmaga nagu läheb.

Me ei tohi unustada sedagi, et lisaks endile on meil vastutus ka oma laste ees, kelle eest langetame praegu nende tuleviku seisukohalt määravaid otsuseid, ning et selle vastutuse oleme me korduvalt kirja pannud oma seadustesse, rahvusvahelistesse lepetesse ja arengustrateegiatesse.

Tänapäeval pole utopist mitte see, kes arvab, et kõik muutub, vaid too, kelle meelest kõik võib samaks jääda. Nagu utoopiad ikka, on see ohtlik.

Aga inimene on lapsik, neoteeniline olevus. See annab talle elukestva õppimisvõime, kuid ka sunni oma kätt iga järgmise värvilise asja poole sirutada, liiga palju magusat süüa ja kohutava jonnakuse. Seetõttu peabki ta endale reeglite süsteeme kehtestama, et mitte täiesti oma himude tuules lehvida.

Fakt on seegi, et isegi kui veerand Eesti elanikkonnast pühenduks tuleval aastal täielikult säästlikkusele, siis ei mõjutaks see välisturgudel toimuvat kuigivõrd ning meie raiemahtusid kahandaks see marginaalselt – kui üldse. Eks üritataks seda, mis koduturul puudu jääb, ekspordis tasa teha. Ka Tartu külje alla kavandatava tehase toodang on mõeldud Aasia, aga mitte Eesti turgudele.

Kartaulik majandusvaade kipub unustama, et tegelikult ei alga tarbimine tarbijast. Tarbimine algab tootjast, tootja kõrval seisab aga riik. Juba 1929. aastast saati, kui Wall Streeti aktsiaturg ületootmise tõttu kokku kukkus, ei müüda inimestele asju sellepärast, et neil uusi asju vaja oleks, vaid selleks, et inimeste enesetunnet parandada ja tööstust kasvaval kursil hoida.

Inimeste ostmisele peibutamiseks kasutatakse mitmesuguseid kavalaid trikke ning asjale tuleb kindlasti kasuks seegi, et moodsas elus on enamus inimesi niigi pidevas stressiseisundis. Asjade ostmisest on saanud omamoodi sundkäitumine. Soomes ja teistes heaoluriikides ostetakse juba hulgemini asju kokku, ilma neid kunagi pakendist välja võtmatagi. Prügimägedele viiakse tonnide kaupa kraami, mida pole kunagi kasutatud. Oma inimestest ja nende keskkonnast hoolivas ühiskonnas võiks sellise kompulsiivse käitumise eest psühhoteraapia keskusesse suunata, sest see on pikemas perspektiivis endale ja teistele ohtlik loogikavaba tegevus.

Tulles tagasi artikli alguses püstitatud küsimuse juurde – kas säästva metsamajanduse pooldamine on tõusva tarbimisega ühiskonnas silmakirjalik või mitte –, siis peab siinkohal toonitama sedagi, et suur osa nendest konkreetsetest inimestest, kes metsakaitsesse aktiivsemalt panustavad, polegi tarbimisele orienteeritud.

Seda võib märgata juba sellest, et nad kulutavad oma aega ja ressursse millelegi, mis ei too neile kohest isiklikku kasu, selle asemel, et vabatahtliku töö alla panustatud ajal rohkem raha teenida, või võidelda selle eest, et oleks rohkem raha (ametiühingud jms), või niisama nautida oma vaba aega.
Metsakaitsega tegeleva kodanikuühendusega on korduvalt ühendust võtnud õpetajaid, kes on rääkinud, et nad eelistaksid uue palgatõusu asemel – mis on RMK üleraie väidetavaks peapõhjuseks – hoidlikumat suhtumist meie metsadesse.

Metsakaitsega tegeleva kodanikuühendusega on korduvalt ühendust võtnud õpetajaid, kes on rääkinud, et nad eelistaksid uue palgatõusu asemel – mis on RMK üleraie väidetavaks peapõhjuseks – hoidlikumat suhtumist meie metsadesse.

Hiljuti avalikustas Tallinna Tehnikaülikooli keskkonnaökonoomika professor Üllas Ehrlich Teaduste Akadeemia Looduskaitsekomisjoni ettekandepäeval „Teadus ja seadus metsas“ 2011-2012 tehtud uuringu, mida seni küll rahvaga jagatud pole, kuid mis näitas, et 82% Eesti elanikkonnast oleks nõus looduskaitsealade säilitamiseks täiendavaid makse maksma, samuti leidis üle kolmandiku rahvast, et kaitse all peaks olema 30% metsast. See näitab, et ühiskond on põhimõtteliselt teadlik nii oma nõrkusest kui ka probleemist ning varmalt ollakse nõus raha hea asja nimel käest ära andma, et oma looduslikku rikkust mitte märkamatult läbi lüüa.

Silmakirjalikkus, see on teistsugune omadus. See ei ole see, et tahetakse olla midagi, mida võib-olla veel õieti olla ei osatagi, vaid see, et suu räägib säästlikkusest, samas kui käsi surub ressursikange aina maksimumi suunas.

Tänapäeval pole utopist mitte see, kes arvab, et kõik muutub, vaid too, kelle meelest kõik võib samaks jääda. Nagu utoopiad ikka, on see ohtlik.

Kusagil toodavad tootmisliinid harvestere, igal pool maailmas raiutakse järjest peenemat metsa, 15 000 teadlast üle maailma saadavad ühisavalduse välja, et peatuda tuleks nüüd, aga utopist räägib jätkuvalt midagi valikuvabadusest, usuküsimusest ja arvamuste paljususest, otsekui oleks kõik samaaegu kuidagi kontrolli all ja samas paratamatu.