Midagi uut päikese all
Kuid maavalitsuste reformiga tahetakse ühtlasi ka väiksemad vallad ühendada. Seaduseelnõu kohaselt liidetakse naabervallaga, kui nende elanikkude arv on vähem kui 2000, kui seda tingib valla asendi või piiride otstarbekohasus või jälle raskused valla omavalitsuse majanduslikus seisukorras. /.../
Sellepärast peaks valdade ühendamisega äärmiselt ettevaatlik oldama, et see kodanikkudele mitte asjata raskusi ei sünnitaks."
Nii kirjutas 11. aprillil 1933 Postimees.
Valdade reform jõustus
1. aprillil 1939. Muudeti paljude valdade ja maakondade piire ning moodustati senise 365 valla asemele 248. Kaasnes kohaliku võimu tsentraliseerimine ja tugevam allutamine valitsusele.
"Meil on aetud seni sihita majanduspoliitikat, mille tagajärjel oleme sattunud raskustesse, millest väljapääs väga raske ja küsitav. Riigi sissetulekud on kuivanud kokku ja riigikassa tühi. /.../
Sajad talud on minemas müügile. Linnas kasvab järjest töötatööliste arv. Tuhanded inimesed nälgivad ja elavad viletsuses. Ametnikkude arvu pole vähendatud. Isegi riigikogu liikmeidki pole vähendatud? Riiki valitseb kõikvõimas erakondade võim, kes muretseb ainult omameestele mitmeid kõrgepalgalisi
kohte. /.../
Sarnase pillamise poliitika ajamise tagajärjel oleme peatselt kõigega pankrotis, kui meie poliitikategelased riiklikult mõtlema ei hakka."
Nii kirjutas 1933. aastal "Mikumärdi tähtraamat".
24. jaanuaril 1934 hakkas Eestis kehtima eelmise aasta oktoobris rahvahääletusel heaks kiidetud teine põhiseadus. Riigipeaks oli rahva poolt valitav riigivanem, kellel oli õigus Riigikogu laiali saata, seadustele veto panna ja ise seadusi dekreetidena anda. Seadusandlik organ Riigikogu vähenes 50-liikmeliseks. Täidesaatev võim kuulus valitsusele.
Teine põhiseadus kehtis ametlikult 24. jaanuarist 1934 1. jaanuarini 1938. Tegelikult ei viidud seda täielikult ellu: ei valitud Riigikogu ega riigivanemat - 12. märtsil 1934 tegid Konstantin Päts ja Johan Laidoner riigipöörde.