Mihhail Lotman: Barbaarsuse pealetung ehk ülikool viskas raamatud prügimäele

 (6)
Mihhail Lotman: Barbaarsuse pealetung ehk ülikool viskas raamatud prügimäele
Foto: Mihhail Lotman

Kui Tartu Ülikooli raamatukogu peab oma fonde puhastama, siis kuhu panna üleliigsed raamatud? Mihhail Lotman nägi, kuidas raamatud visati prügimäele.

Kreeklased olid ksenofoobid. Nende jaoks olid kõik välismaalased barbarid, õigemini, sõna 'barbar' tähendaski välismaalast. Barbaritel olid lisaks võõramaisele päritolule veel mõned omadused. Nad olid salakavalad, jõhkrad, rumalad jne. Barbarid tegid barbaarseid tegusid. Nad ei hinnanud kultuuri ning hävitasid kultuuriväärtusi.

Antiikaeg on ammu möödas, kuid barbaarne käitumine ei ole kusagile kadunud. ISIS lammutab arhitektuurimälestisi, Taliban õhkab ja tulistab tükkideks unikaalseid Buddha kujusid, Boko Haram hävitas sufi templi ja mošee Timbuktus jne. Siiski on põhilist raevu barbarites alati tekitanud raamatud ja raamatukogud, kuna need ei olnud mitte ainult mingi rahvuskultuuri osa, vaid neisse on talletatud rahva mälu ja identiteet. Totalitaarsed valitsejad on põletanud või makulatuuriks raiunud terveid raamatukogusid, ISIS on hävitanud tuhandeid raamatuid ja käsikirju, Boko Haram on põrmustanud ainulaadseid islami allikaid koondavaid raamatukogusid Malis. Ajaloost teame, et kaliif Omar I (‘Umar ibn al-Khaţţāb) lasi kuulsa Ktesiphoni raamatukogusse kuulunud käsikirjad visata Eufrati jõkke. Legendi järgi hävitati tema käsu peale ka veel kuulsam Aleksandria raamatukogu. (Osad ajaloolased kahtlevad küll sellise käsu olemasolus, kuid fakt on see, et araablaste vallutus tegi Aleksandria raamatukogule lõpu).

Ei maksa aga arvata, et selline kultuurivaenulikkus on omane ainult islamistidest barbaritele. Ka kristlastel (kristlikel barbaritel) on nii mõnigi vägitegu kirjas. Cromwelli väed hävitasid Iirimaal hulgaliselt kloostrite raamatukogusid, 30-aastase sõja jooksul hävitati kloostrite raamatukogusid üle kogu Euroopa, Ameerika revolutsiooni ajal põletasid britid maha Kongressi Raamatukogu, koloniaalväed põletasid Birma kuningliku raamatukogu jne. Ehk kõige kuulsam on Diego De Landa maiade koodeksite põletamine, see ei olnud lihtsalt barbaarsus, vaid kulturitsiidiakt.

Niisiis, asi ei ole islamis, vaid sissetungijates, kes ei hooli kohalikust kultuuripärandist või lausa vihkavad seda.

Tartu Ülikooli raamatukogu on juba kuid (alates möödunud aasta juuni lõpust) olnud suletud. Mis on korvamatu kahju Eesti teadus-, haridus- ja kultuurielule. Ülikool ilma raamatukoguta on nonsenss. Ei saa siiski öelda, et raamatukogu üldse ei funktsioneeriks: on avatud pop-up lugemissaalid, kus on võimalik kasutada mõningaid raamatuid. Põhilistest fondidest aga raamatuid kätte ei saa. Samas on aga käimas vilgas fondide tühjendamine. Ei, raamatuid ei põletata, ei hakita, ei uputata jõkke. Need lihtsalt visatakse prügimäele.

Eriti valus oli näha 19. sajandi väljaandeid, mis pudenesid koost, nii et kaaned eraldusid sisust. Küsisin raamatukogu töötajalt, miks nii tehakse, ning ta vastas, et need on kõik duplikaadid ja fondidesse on jäänud mitu eksemplari. Korjasin prooviks ühed kaaned raamatult, mida isegi oleksin tahtnud lugeda: "Geschichte der Deutschen Dichtung. Von den ältesten Denkmälern bis auf die Neuzeit." Autoriks on omal ajal tuntud kirjanik Otto Roquette, kes andis omapärase ülevaate ka saksa luule ajaloost. Kahjuks ühtegi eksamplari sellest raamatust Tartus enam ei ole.

Raamatukogu taga seisis kuus konteinerit hävitamisele määratud raamatutega ja need olid täidetud vaid tänase päeva jooksul. Mul pole mingeid andmeid selle kohta, kui palju ja kas üldse on raamatuid välja visatud varem ja kui palju on plaanis seda veel teha. Kõige kurvem on sealjuures see, et hävitustöö taga ei ole Stalin ega Hitler ega teisedki võõrvallutajad. Barbarid, kes ei oska mitmete põlvkondade jooksul kogutut ja talletatut väärtustada, oleme me ise.

Ei oleks arvanud, et hakkan veel vanast peast prükkariks, aga täna tõepoolest võtsin raamatukogutöötaja lahkel loal mõned prügisse määratud raamatud ja mõned isegi otse prügikastist.
Picture

P.S. Mida siis teha, kui millegipärast tekkis pakiline vajadus raamatutest lahti saada? Elame ju e-riigis, oleks ju võinud lisada raamatukogu veebilehele äraantavate raamatute nimekirja. Neid võib isegi müüa sümboolse hinnaga, mis kompenseeriks tehtud jõupingutused. Võib-olla hoiaks isegi kokku prügiveo kulutuste arvelt.

Arvamus ilmus Mihhail Lotmani blogis.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare