Miks hernes ühe päevaga kaunu ei kanna?

Sõber pidas just sünnipäeva ja oli pannud ekraanile ringlema slaidid lapse­põlvest. Tundus, nagu oleks toona olnud alati suvi ning ta ise Lahemaal vanaema ja vanaisa juures. Vaid üksikud pildid jutustasid päriskodust Tallinnas.

Tegelikult oligi nii, et enamiku nädalalõppe ja koolivaheajad veetis mu sõber maal vanavanemate juures. Argipäevad, linn ja kool slaididele ning mälupiltidele sedavõrd ei mahu. Linna ei olnud olemas – olid suvi, mustika­metsad, rand, esimesed marjakoogid, külalised, onnid, sõbrad, jalgrattad, karnevalid lastele...

Suvi ongi nagu väike elu. Või elu kvintessents. Juuli on aeg, kus toimub kõik, mis toimuma on määratud: peod, pulmad, juubelid, kohtumised, kokkutulekud, reisid. Suvi möödub meil, linnastunud inimestel, ikkagi kahepaiksena või n-ö oma kohast unistades.

Eestlaslikul asotsiaalsel kombel tahame võimalikult kaugele ja omaette, et saaks õue minna naabrit nägemata ja kas või alasti. Või siis just oma harjumuspärasesse kesk- ja kogukonda tagasi. Nagu reisidel igatseme tuttavasse paika ning nähtud teenindajat.