Miks laseme taastuvenergial raisku minna?

 (25)
Kotka hüdroelektrijaama välisvaade aastal 1955.Kotka hüdroelektrijaama välisvaade aastal 1955.Kotka hüdroelektrijaama välisvaade aastal 1955.
Kotka hüdroelektrijaama välisvaade aastal 1955.Foto: Hans-Heldur Rahurand, Maaleht

1950. aastal ehitasid külaelanikud käsitsi, labida ja hobusega, Kotkale hüdroelektrijaama, mis andis elektrit ümberkaudsetele küladele ja osale Loksa alevikust.

Mina läksin Kotka elektrijaama valvemontöörina tööle 1953. aastal. Tollal peeti seal ööpäevaringselt arvestust nii vee kui ka elektrivoolu üle. Jõujaama juhataja Leonhard Värk koos elektrijaama nõukoguga leidis, et vett jätkub, kasumit on teenitud ning jaama on vaja laiendada. Ka kolhoosid laienesid ja vajadus elektri järele kasvas.

1955. aastal alustatigi elektrijaama laiendamise töödega. Projekt telliti Eesti Põllumajandusprojektist, projekteerijaks oli insener Ülo Meriloo. Jaamahoonele ehitati uus turbiinikamber ja juurdevoolukanal. Töö käis kolmes vahetuses. Kõik tegime ise, tootsime ka tööks vajaliku elektri – selleks oli meil traktorimootoriga elektrijaam. Seguliiva tõime Meeka karjäärist, seegi visati labidaga autokasti ja sealt maha. Ka killustiku tegime ise. Selleks oli kohale toodud kivipurustaja. Kvaliteetse graniitkillustiku tegemiseks korjasime kolhoosipõllult kive.

1955. aasta mais lasksime vee alla ja aasta lõpuks saime generaatori tööle, pingestasime jaama ning soovisime kannatlikule külarahvale head uut aastat juba uuest jaamast tuleva elektriga. Kotka hüdroelektrijaam töötas kuni Narva soojuselektrijaamade valmimiseni 1960. aastatel.

Uue iseseisvusaja alguses hakati väikeseid hüdroelektrijaamu taas tööle rakendama. Üks tubli ettevõtja pani tööle Joaveski elektrijaama, mis töötab siiani. Ta pani tööle ka Kotka elektrijaama ja tahtis teha sama Nõmmeveski elektrijaamaga, aga ühel hetkel keerati hüdrojaama kraanid kinni ja jaam seisab juba mitu aastat niisama. Miks? Sest veekasutuse luba ei olevat!

Tänaseks on seitsme meetri kõrgune veesammas mitu aastat turbiinikambrites paigal seisnud ja oodanud meest, kes annaks loa turbiinid lahti keerata, et taastuvenergia jõuaks taas liinidesse. Samal ajal on ruumid ja seadmed külmas pehkinud ja roostetanud. Kui generaatorid veel töötasid, andsid nad nii palju sooja, et ruume ei olnud vaja kütta. Nüüd aga on oht, et varsti on ka metallivargad platsis ja tassivad seadmed tükihaaval laiali, nagu Nõmmeveskil ongi juhtunud.
Mitu aastat on vesi võinud voolata üht toru mööda kalatiikidesse, aga teist mööda turbiinidesse, milleks vesi on paisutatud, ei või. Kurb on vaadata, kuidas varem tehtud tööd ja vaeva ei osata hinnata ning kallis energia lastakse vabalt turbiinidest mööda merre voolata. Palun, et asjaomased ametnikud võtaksid vaevaks sellele küsimusele ajakirjanduse kaudu vastata.

Autor töötas Kotka elektrijaamas valvemontöörina