Mul on tuttavad talunikud, kellelt ostan kaalikat, mul on vanemad, kes kasvatavad ise kartulit ja porgandit. Tean talunikku, kellelt saan suvel osta maasikaid, aedube või suvikõrvitsat. Ma usaldan neid. Tean, et nemad ei kasuta mürke, isegi mitte umbrohu tõrjeks.

Miks see mulle meeldib? Aga sellepärast, et elu on õpetanud – mida puhtam toit, seda kindlam saan olla lapse tervises. Siis tean, et tal ei teki erinevaid allergilisi reaktsioone nahal, mille päritolu on hiljem ülimalt keeruline tuvastada.

Muidugi räägivad oma toodangule erinevaid e-aineid lisavad tootjad, et see on kasulik: tänu e-ainetele näeb toit isuäratavam välja ja säilib kauem. Täiesti nõus, et see on oluline. Aga vaid täiskasvanud inimeste puhul, kes otsustavad oma elu üle ise. Kas lapsed peavad sööma toitu, mille toiteväärtus on kaheldav? Toitu, millele on lisatud ained, mida võib leida piduriõlis? Ma pole kusagilt leidnud tõendeid, mis tunnistaksid, et lapsed vajavad oma toidus värvaineid, sorbaate, nitriteid.

Mõni aega tagasi kuulsin raadiost saadet, kus arutleti, kas lisaained on kasulikud või kahjulikud. Kui tunnustatud arstilt ning toitumisteadlaselt küsiti, kas e-ained tapavad, oli vastus ühene ja arusaadav – ei tapa. Muidugi ei tapa, aga kui lapsel tekivad erinevad nahaärritused, siis saan mina oma emaks olemise kogemusest öelda, et e-aineid on meile kahjulikud.

Asja kurvem pool on see, et paljud inimesed ei tunnegi huvi, mida on poetoidule lisatud. Nad ei süvene ning lasevad toiduainetetööstusel endale pakkuda värvainetega rikastatud jogurteid ja kohupiimatooteid, lihatoodetest ei maksa rääkidagi.

Miks me laseme endale dikteerida, mida me sööme? On ju teada mitmeid juhtumeid, kus E621 ehk maitsetugevdaja naatriumglutamaat tekitab ägedaid reaktsioone – tugevatest nahaärritustest kuni oksendamiseni välja.

Eestlane võiks olla truu oma talupojamõistusele ning eelistada igal võimalusel puhast kohalikku toitu.