Miks on Eesti riigis hea elada?

 (22)

Miks on Eesti riigis hea elada?
HIRVO SURVA

Küsitlusele vastavad meie tuntud inimesed

HIRVO SURVA

koorijuht

Kodus on ikka hea olla. Siin on meie kultuur, ning see on väga tähtis. Siin on laulupidu! Juba ainuüksi sellepärast on Eestis hea elada...

Mitte kuskil mujal maailmas pole seda vōimalust, et kord viie aasta tagant saadakse kokku kui üks suur pere ja nauditakse seda, mida koos tehakse, kas siis lauljana vōi kuulajana.

MARGUS MIKOMÄGI

ajakirjanik

Ma saan ennast siin väljendada oma emakeeles ja minust saadakse aru. Ainult sellel maal saan päris asjadest rääkida keeles, mida kõige paremini oskan.Tunnen ennast siin kõige enam kodus olevat. Ükskõik kus ma sellel maal ka ei viibiks, on mu lähedal meri.

1981. aastal Leningradis elades olin tehtud mees tänu Tõnis Mägi tollasele lauljakuulsusele. Mõni nädal tagasi Teheranis (seal elab 14 miljonit inimest) vaadati mind austusega vaid sellepärast, et Arvo Pärt on eestlane. Häbenesin, et Pärdi loomingut kehvemini tean kui need vabameelsed noored pärslased. Nii 1980. aastate Leningradis kui nüüdses Teheranis arvati, et eestlased kõik nagunii omavahel tunnevad üksteist, kuna meid on nii vähe.

Hea on ka sellepärast, et saab minna metsa ja istuda kivi otsa, hetkega.

MADIS KALMET

lavastaja

Eestis on hea elada, sest see on minu kodumaa, esiisade verega vabaks võidetud maa, vaar-

isade ja -emade higi ja vaevaga üles haritud maa, kus saab rääkida, luuletada ja laulda eesti keeles. See on maa, kus on palju merd, metsa ja puhast õhku, kus on end ajalukku kirjutanud inimesed, kelle üle oleks uhke ükskõik milline suurrahvas... See on maa, kus elavad andekad, töökad ja vaimuvalgust hindavad inimesed.

Aga ajakohane oleks ka küsida, miks on Eestis halb elada. Mis kõige hullem – me ei julgegi seda enam avalikult välja öelda. Oleme taltsaks ja alandlikuks töödeldud. Kui viletsaks ka eluolu ei muutuks, me kannatame kõik ära. Ja hoidku selle eest, kui keegi julgeb viriseda, siis tõmmatakse ta rattale – ta on õõnestaja, lausa riigireetur!

Oleme nagu uuesti orjarahvaks taltsutatud. Mõis on uhke, kiidetud üle ilma, härrad müüvad ja parseldavad põlisrahva maad ja vara... Aga lihtrahvas jääb üha vaesemaks. Ning kui haukuda julged, võid mõisatallis vitsa saada! Selline sünge paralleel kerkib vägisi silme ette...

MARTIN EHALA

professor

Eeskätt on need paigad ja inimesed. Kodu ja kodukant, vanaisa istutatud õunapuud, lapsepõlve ronimispuud, suured kivid, metsarajad, ujumiskohad. Ja inimesed, kellega olen jaganud oma elu ning keda ma armastan.

Tähtpäevad, kui kõik tulevad kokku, istutakse lauas ja veedetakse mõnusalt aega. Laulupeorongkäik ja “Koit” ja “Ta lendab mesipuu poole”. Kõike seda pole võimalik kogeda kuskil mujal maailmas.

Kuid Eesti on ka üsna hoolimatu, julm ja ennasthävitav. Ta on nagu trotsi täis teismeline laps. Tekitab muret rohkem kui rõõmu. Aga nagu oma last, sa ei saa teda mitte armastada ega hüljata.

Telli nüüdsest veelgi mahukam ajakiri Maakodu ja võida eksootiline reis Malaisiasse ja Singapuri! Tellida saab siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare