Millal viimati kokku saite?

 (1)

Millal viimati kokku saite?
---

Minu 30aastane onutütretütar korraldas viinakuu viimasel nädalavahetusel midagi, mida tavaliselt sügisel ei korraldata: sugulaste kokkutuleku.

Mina isiklikult ei ole käinud siiani mitte ühelgi oma suguvõsa kokkusaamisel. Nüüd läksin. Esiteks sellepärast, et kutset mitte ignoreerida ja teiseks sellepärast, et ausalt öeldes ei tunneks ma tänaval ära ühtki oma onu või tädi lapselast. Täitsa piinlik...

Ligi 20 aastat tagasi olin ühel nädalavahetusel Pärnus ja hotellis. Hakkasin õhtul kusagile baari minema ja küsisin hotelli trepi ees juhuslikult seisva auto juhilt teed. Noormees ütles, et kõndides on sellesse baari kolme minuti tee.

“Äkki viite mind ära?” naeratasin autoroolis istuvale ilusale poisile magusalt. Noor mees vaatas mind pisut pilklikult ja ütles siis lause, mis pani mind võpatama: “Mis, kas sa ei tunne mind ära või?”

Hetkega läksin marineeritud peedi nägu, aga sellest hoolimata ei meenunud mulle midagi ega kedagi.

“Ikka ei tule tuttav ette?” mängis poiss salapärast edasi. Vaatasin teda nüüd lausa luubiga. Ilus tõmmu noor mees oli. Temataolist täiesti ära unustada näis võimatu. Midagi tuttavlikku tema näojoontest siiski kumas.

Mõtlesin nii, et ajud lausa ragisesid, ning siis äkki meenus, kus ma neid näojooni näinud olin: oma isa noorpõlvepiltidel! Issand, see oli mu isa õepoeg...

Ma polnud teda vist pärast lapsepõlve näinudki. Hea veel, et ei jõudnud külge lööma hakata, mõtlesin, kui häbistatult mööda Pärnu vanalinna marssisin.

Muide, ma ei liialda, aga analoogne seik, kus ma sedasama meest jälle ära ei tundnud, on juba ükskord juhtunud. Niisugused asjad saavadki toimuda ainult tänu sugulastevahelisele leigele suhtele ehk täpsemalt – suhete puudumisele.

Nüüd istusime turismitalu pikas lauas Konstantin Pätsi sünnikodu mail ning sõime seda, mida kõik piduriietes eestlased söövad tavaliselt enne, kui söandavad hakata enda ümber piiluma...

Istusin tütrega kõrvuti ja meie vastas olid rivis tikksirge seljaga teismelised tüdrukud, kes vaatasid seapraadi minu taldrikul hirmunud silmadega.

“Kas sa mind oled varem näinud?” küsis minu tütar Elis piitspeenikeste käsivartega tõmmult, umbes 15aastaselt kaunitarilt. “Jah, olen küll – “Laulud tähtedega” saates,” vastas tüdruk tagasihoidlikult. Mina ei hakanud igaks juhuks midagi küsima. Võib ju vabalt olla, et need teismelised tüdrukud pole näinud ühtki vanainimestesaadet, milles mina osalen...

Tüdruk, kellega Elis need paar lauset vahetas, oli sellesama tädipoja tütar, keda mina kunagi ära ei tunne. Nüüd istus aga juba korralikku meheikka jõudnud tädipoeg teisel pool Elist ning rääkis oma tööst Soomes.

Ongi läinud nii, et umbes pooled lauas istujatest olid kohale sõitnud sealtpoolt Soome lahte: mu oma õde, mu onutütar, tema eksabikaasa, nende tütar koos mehe ja pojaga ning tädipoeg Andrus samuti. Ainult et tema pere elab Eestis. Veel.

Kui nii edasi läheb, tuleb hakata sugulastega kokkusaamisi korraldama väljaspool Eestit! Ning teha pole midagi – terve maailm teab, et liigutakse ikka sinna, kus tööd on. Mis siis, et pool peret maha jääb: kusagil tuleb see raha ju teenida, millega lapsed ära jõuaks koolitada.

Pärast kolmandat korda “Valgete rooside” järgi tantsimist kamandasin sugulased pilditegemiseks ritta. Et hiljem saaks kas või fotode järgi tädi- ja onulaste näod pähe õppida.

Kui viimaseid nädalaid lapseootel onutütretütar poleks sugulasi kutsunud oma 30. sünnipäevale, poleks me kohtunud ju seegi kord. Kes ütles, et esimest korda peab korraliku peo maha pidama alles viiekümnendal sünnipäeval?

Praeguse närvilise elu juures ei ole pikki plaane mõtet tehagi: iga päev – aastast rääkimata – on nagu kingitus!

Ning kui hapukapsa- ja tordisöömise vahel avastad, et äsja leitud sugulastega on küll, millest rääkida, on Eesti teise otsa sõitmine ennast õigustanud isegi siis, kui järgmisel päeval koju jõudes näitab kaal poolteist kilo rohkem kui sünnis...

Maalehe aastaraamat – asendamatu abiline!
Tellida saab siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare