Milleks meile võimalikult vettpidav piir?
Igavese kehtimajäämise usus maha märgitud riigipiirid on tegelikult osutunud uskumatult ajutisteks – ajaloost
on teada mitmeid selliseid näiteid.
Eestit Venemaast eraldavast järvest, jõest ja tulpade reast, mida kutsutakse kord riikidevaheliseks eraldusjooneks või teinekord riigipiiriks, on kirjutatud sedavõrd palju, et midagi uut lisada on sisuliselt võimatu. Nagu ka täienduseks nendele seisukohtadele, mis ühes äärmuslikus variandis esitavad Venemaaga kavandatavate suvaliste läbirääkimiste eeltingimusena sõjaeelsete alade tagastamise ning teises ei pea aastatetagust Tartus sõlmitud rahulepingut ja selles fikseeritud piiri isegi mainimisväärseks.
Need on sedavõrd polaarsed eriarvamused, et nendevahelise kompromissi leidmine on tegelikult võimatu. Aga elu, nagu me teame, on (kas paraku või mitte) üks lõpmatute kompromisside jada. Ning kui riikidevaheline piir pole otseselt kindlaks määratud, nagu näiteks saareriikide puhul teeb seda loodus ise, on need piiritähised jõudnud maailma poliitilisele kaardile lõpptulemusena ikkagi mingite kompromisside tagajärjel.
Seda ka siis, kui saavutatud kompromissidele on eelnenud šantaaž, sõjad ja verevalamised. Seejärel on ikkagi (juhul kui üks konflikti osapooltest pole teist täielikult alla neelanud) istutud laua taha ja tõmmatud paberile läbirääkimiste käigus kooskõlastatud joon, mis vähemalt tollel hetkel pidi kandma igavikulist tähendust.
Tasub vaid kätte võtta mõni pikemat minevikuperioodi käsitlev ajalooraamat, mis peaks sisaldama kas või Euroopa arenguid illustreerivaid kaarte suvalistest aastatest – 1869, 1914, 1939 ja 1945 –, kui saab selgeks, et mitmed piire tähistavad jooned, mis olid maha märgitud igavese kehtimajäämise usus ja veendumuses, osutusid sedavõrd ajutisteks, et nende iga ei ületanud isegi paari inimpõlve eluaega.
