Milline demokraatia?
Avalikkuses võib tajuda kasvavat muret Eesti demokraatia toimimise pärast. Poliitilise kultuuri uuringutes esitatakse mõnikord küsimus “Kui rahul te olete sellega, kuidas demokraatia riigis areneb?”.
Sellele antud vastused näitavad küll inimeste üldist suhtumist ühiskonnas toimuvasse, kuid jätavad varjatuks selle, mida vastajad demokraatia arenemise all mõistavad.
Esindus või osalus?
Küllap on neid, kes annavad hinnangu selle põhjal, kui edukalt riigivõim ühiskonna ees seisvaid probleeme lahendada suudab. Nii nagu leidub ka neid, kes lähtuvad riigi demokraatlikkuse hindamisel võimalusest ise otsuste tegemisel osaleda ja kaasatud olla. Mõni vastaja seob demokraatia mõiste hoopis igapäevase heaolu ja turvalisusega, tema hinnanguid võivad mõjutada hinnatõus, elatustaseme langus, madalad palgad ja pensionid vms. On üsna inimlik, et demokraatlikuks peetakse seda, kui asjad kulgevad inimese tahtmist mööda, ja ebademokraatlikuks, kui tuleb end kellegi teise arvamusele allutada.
Kui aga demokraatiast saavad erinevalt aru institutsioonid, mille tegevuse läbi demokraatia ühiskonnas toimima peab, tekitab see probleeme. Viimasel ajal tundub, et meie erakonnad, kodanikuühendused ja meedia ei suuda demokraatiast rääkides enam kuidagi ühist keelt leida. Üks erimeelsuste allikaid on nähtavasti see, et kui ühed keskenduvad demokraatiast rääkides esindusdemokraatiale, siis teised peavad silmas osalusdemokraatiat. Kui üks pool kurdab, et miks te meid ei kuula, siis teine väidab vastu – aga te ei vastuta ju mitte millegi eest!
Paljud poliitikud rõhutavad, et Eesti poliitiline süsteem peabki tuginema esindusdemokraatiale. Võimule pääsenud erakondadel peab olema võimalus valimislubaduste elluviimiseks ja selle eest vastutuse võtmiseks. Kui see, mis lõpuks välja tuleb, valijatele ei meeldi, saavad nad järgmistel valimistel teha teistsuguse valiku.
Esindusdemokraatia võtmeteguriks on valijate ja valitute seotus mandaadiga. Kuid see seos ei tohi olla ühesuunaline. Mandaat peab tõepoolest võimaldama erakonnal oma programmi ellu viia, kuid võtma arvesse ka neid, kes mandaadi annavad. See tähendab vajadust arvestada otsuste tegemisel valijatega ning neile oma tegevusest aru anda. Paljud ettepanekud, mis on viimastel aastatel tehtud Eesti valimissüsteemi muutmiseks, püüavadki leida võimalusi, kuidas tugevdada saadikute sõltuvust neile mandaadi andnud valijaist.
Kui selline kahepoolne suhe puudub või nõrgaks jääb, kipub esindusdemokraatia järk-järgult muunduma elitaarseks demokraatiamudeliks. Ühiskonna juhtimine koondub siis väikese seltskonna kätte, eri huvide ärakuulamisest või huvirühmade kaasamisest tähtsamaks hakatakse pidama valitsemise efektiivsust.
See mudel jätab rahvale statisti rolli. Rumala “lumpeni” ja mitte millestki aru saava ajakirjanduse kirumine ongi saanud mõne meie poliitiku kõnepruugi lahutamatuks osaks. Veelgi enam – isegi parlamendi võimekuse suhtes Euroopa stabiilsusmehhanismi puudutavate otsuste tegemisel kaasa rääkida olid mõned valitsuse esindajad veel hiljaaegu üsna skeptilised.
Vastuseisuna elitaarselt mõistetud esindusdemokraatiale on järjest tugevamaks muutunud vabakonna hääl, mis peab vajalikuks laiapõhjalisema osalusdemokraatia arendamist. Osalusdemokraatia on kindlamini juurdunud neis riikides, kus on traditsiooniliselt tugev kohalik omavalitsus ning majanduses on oluline osakaal ühistutel. Need tegurid tagavad, et sotsiaalsed subjektid on oma huvidest teadlikud ning võimelised neid huve ka kaitsma.
Demokraatliku riigikorralduse nurgakiviks on lähimusprintsiip, mis tähendab, et riigi funktsioone tuleks täita kodanikule lähimal avaliku halduse tasemel. Võim kuulub kodanikele, kes ise otsustavad, kellele ja mis küsimustes seda delegeerida.
Kas sellise mudeli realiseerumiseks praeguses Eestis kõik eeldused täidetud on, selles võib muidugi kahelda. Täitevvõim ja erakonnad suhtuvad vabaühenduste osalusse ja kaasamisse skeptiliselt tihti just seetõttu, et puudub piisav koostöö ühenduste ja omavalitsuste endi vahel. Kuid kodanikuühiskond areneb iga aastaga.
Uus poliitkultuur
Ilmselt oleks kõige perspektiivikam üritada esindus- ja osalusdemokraatia pooldajatel omavahel otsida sobivat kokkupuutepunkti, mille puhul erakonnad ja muu vabakond ei kujutaks enesest vastandeid, vaid moodustaks orgaanilise terviku ühise asja ajamisel. Osalusdemokraatiast tuleks üle võtta püüd konsensust otsida, kuid esindusdemokraatiast tasuks säilitada mandaat otsuste vastuvõtmiseks. Sest ükski arutelu ei saa kesta lõputult.
Ühiskonnas kogub kandepinda arusaam vajadusest Eesti demokraatia toimimispõhimõtetes midagi muuta, sellest annab tunnistust ka ühenduse Vaba Isamaaline Kodanik teke. Nagu toonitas selle mõttekoja esimeheks valitud Tartu Ülikooli professor Jüri Saar: “Kõige tähtsam on kujundada ja kinnistada uus, senist postkommunistlikku asendav poliitiline kultuur.”
Jääb vaid üle neile selles ürituses edu soovida või, veelgi parem, ise kaasa lüüa. Sest nagu on öelnud professor Rein Taagepera: see tegelane, kelle taha jääb Eesti poliitilise kultuuri uuenemine, vaatab meile enamasti peeglist vastu.
