Suurim osa toidutootjatest kuulub Rahvaliitu, seda juba ka mitme poliitmaastikult kadunud maaerakonna liitumise tõttu. Iseasi, kas nad kõik ikka ise ka mäletavad, et on Rahvaliidu liikmed.

Nädalase töö tulemusena õnnestus mul maakondade põllumeestega rääkides tuvastada 354 rahvaliitlast-põllumeest. Põllumeeste arvukuselt on järgmine SDE paarisaja maaharijaga.

Keskerakonda kuulub umbes 100, IRLi 20 ja roheliste hulka kümmekond tegevpõllumeest. Reformierakonnas tean olevat
4 põllumeest, kuid kindlasti on neid rohkem, ehk kümmekond.

Erakonnastunud põllumehi saan kokku umbes 700, mis on sihtgrupi üldarvust 14%.

Kui arvestada Eesti elanike arvuks 1,3 miljonit ja parteistunuteks 40 000 inimest, tuleb kokku 3%. Järeldus — põllumehi on erakondades ligi viis korda rohkem kui teisi eestimaalasi.

Huvitavad, kuid kahjuks mitte midagi ütlevad arvud, sest lõppkokkuvõttes kujundab poliitmaastikku ikka ainult häälte arv, mitte erakonna liikmete protsent mingis sihtrühmas.

Kõige tugevamini on põllumehe ja maainimese eest seisnud Rahvaliit. Aga kui Rahvaliidul hästi läks ja valitsusse kuuluti, taheti maarahva partei mainest millegipärast lahti saada.

Mäletan selgesti Villu Reiljani ütlust: “Me oleme üleriigiline erakond, mitte ainult maapartei!” Ent kui ajad enam nii head pole, räägitakse jälle vaid maaerakonnast.

Kuldsuuga minister

Keskerakond on põllumeeste muresid enamasti mõistnud ja lubanud riigitüüri juurde saades need positiivselt lahendada.

IRLil on ametis oleva ministri tõttu kompetents olemas, kuid ministritooli kasutades saaks kindlasti rohkem korda saata.

Julgen väita, et põllumajandus ei ole nende prioriteediks või ei suuda põllumajandusminister end lõpuni maksma panna. Seda näitab kas või eridiislikütuse aktsiisi tõstmine, mis olevat ministrile tulnud kui välk selgest taevast.

Minister Helir-Valdor Seeder on kogenud poliitik ning põllumajanduse endale põhjalikult selgeks teinud, mida ei saa kahjuks väita kõigi seniste põllumajandusministrite kohta. Üks kogemustega põllumees on mulle aga öelnud: “Seeder on kuldsuu, ta võib rääkida hingestatult ja köitvalt kas või sünnitusabist. Hingelt ta aga põllumees pole.”

 Valge laev ja must hobune

Rääkides levinud müüdist “Laar kui põllumajanduse põhjalaskaja”, väidan ma vastupidist: sündis see teadlikult või kogemata, kuid praegune tugev suurtootmisel baseeruv põllumajandus ongi meil tänu Mart Laarile.

 Reformierakonnale on Eesti põllumajandus tühi koht, millest võib kalapilguga läbi vaadata — põllumehed on nende jaoks tüütud putukad, kes virisevad ja võimatut nõuavad.

Rohelistest pole õigesti aru saanudki, sest sõnades toetavad nad kodumaist toidutootmist küll, kuid teod ei käi sellega kaasas. Näitena võiks tuua aktsiisitõusu ja riiklike lisamaksete vähendamise toetamise.

 Sotsidega on klapp ja vastastikune murede mõistmine hea olnud. Nad ei väärtusta mammonat, vaid inimest — ka maainimest ja põllumeest.

Ehk on sellele kaasa aidanud kaks tegevpõllumeest Riigikogus (Kalev Kotkas ja Kalvi Kõva) ning Ivari Padari kompetents. Lisades põllumeeste-riigikogulaste nimekirja ka Jaanus Marrandi, ongi loetelu ammendav.

Põllumehele ja maainimesele on aated tähtsad olnud. On nüüdki, kuid praegu tuleb tegelikkusele pragmaatiliselt näkku vaadata — tähtis pole hobuse ega orava värv või nimi, vaid see, et ta söönuna ilusasti jookseks ehk oma liikmete tahtmised ellu viiks.

Millised on valikud? Kas kõik põllumehed-rahvaliitlased Keskerakonda? Mõte pole paha, kuid Eesti suurimas erakonnas oleks 354 uut liiget kui tilgake meres. Sestap loodame jätkuvalt keskpartei toetusele ja lubaduste tegudeks muutumisele tulevases valitsuskoalitsioonis.

Üürida Rocca al Mare suurhall ja luua oma erakond? Osa toole jääks tühjaks ka siis, kui kõik põllumehed kokku tuleksid.

Nii jääbki vaid üks võimalus — tekitada koos sotsiaaldemokraatidega suurima liikmeskonnaga erakond Eestis, kes seisaks põllumajanduse ja maaelu eest.

 Rahvaliidu kongressi juurde tagasi pöördudes: iga delegaat on otsustamises vaba ja teeb seda oma südametunnistuse ning parima arusaamise järgi.

Valikuid on kaks: minna vanamoodi edasi ja loota imet, “valget laeva” ning “musta hobust”, kes Rahvaliidu valimistel Riigikokku viivad.

 Teine valik on ühineda sotsidega ning minna valimistele tugeva ühise jõuna. Tõsi, optimistidele on ka kolmas variant — loota, et meie mured lahendavad Reformierakond ja IRL.