Millised on teie kogemused kiirabiga?
TAAVI RÕIVAS
sotsiaalminister
Minu ja mu lähedaste isiklikud kogemused kiirabiga on positiivsed.
Ministrina soovin, et ühtlaselt kiire reageerimisega ning kindla kvaliteediga abi oleks tagatud kogu Eestis, sealhulgas suurtest keskustest väljaspool. Selleks on plaanis suurendada kiirabibrigaadide arvu üle Eesti ning tagada ühtlasem teenuse kättesaadavus.
Olemasolevatele lisanduvad brigaadid näiteks Valka, Häädemeestele, Türile, Tapale, Sauele, Raekülla ja Iisakule. Eesti saab kaetud tihedama kiirabivõrguga − see aitab lühendada väljakutsele jõudmise aega ning tagada parema koordineerimise suuremate õnnetuste puhul.
KÜLLI VOLMER
Eesti Külaliikumise Kodukant külakultuuri valdkonna juht
Õnneks olen kiirabiga otseselt vaid kord elus kokku puutunud ja sellest on vaid positiivsed mälestused. Kiirabi kutsusin paar suve tagasi oma 88aastasele emale, kes oli kodus kukkunud. Kohale tuldi kiirelt, haigega suheldi väga meeldivalt, kannatlikult. Juhendati, mida tuleks kaasa võtta ja informeeriti mind, kust edaspidi infot saan. Kanderaami tõstmisel tuli appi ka autojuht, et korrusmaja treppidest alla saada. Seega võin öelda, et olen meie kiirabiteenusega rahul, kuid loodan, et seda teenust pole meie perel rohkem vaja.
TOOMAS MATTSON
Riigikontrolli kommunikatsiooniteenistuse juhataja
Õnneks on mul kiirabiga olnud omal nahal kokkupuutumist üks kord, kui äge südamehaigus mu haiglasse viis. Nii sellest kogemusest kui kiirabi kohta loetud-nähtud muust infost on mul küll veendumus, et seal töötavad väga vahvad ja pühendunud inimesed, kellele kahjuks makstakse väga niru palka ning kes tihtipeale saavad avalikkuses ja meedias ebaõiglaste ja lahmivate hinnangute osaliseks.
Igaüks arvab, et teab sellest tööst (nagu ka arstide tööst) rohkem kui kiirabitöötajad ise. Igaüks, kes kipub esimese asjana oma hädades kiirabi süüdistama, võiks hoogu pidada ja endale otsa vaadata. Ennekõike tuleb vältida kiirabi koormamist tühiste asjadega, mis aga Eestis sageli kombeks on.
Nii on Põhja-Eesti häirekeskus saanud kutseid nagu “Tulge kontrollige, kas ma olen rase!” ja “Mul tuba sassis, ei taha perearsti kutsuda, te kiirabis olete kõigega harjunud!” jne. Inimeste tölplusele lisaks on probleem ka sellest, et kiirabi kaela on aastatega kuhjunud probleemid, mis olemuselt tuleks lahendada perearsti tasandil või mujal sotsiaalsüsteemis.
Ja teatud olukordades ongi saatus meist tugevam, kiirabi süüdistada pole mõtet. Mäletan, milline märul läks kümme aastat tagasi lahti, kui Riigikontroll tuli välja auditiga, mis näitas, et suurem osa arstibrigaade tuleks asendada väljaõppinud õdedega. Iga reform tekitab vastasseisu, kuid lähtuda tuleks ratsionaalsusest ja mõistlikkusest – ei ole võimalik igas külas kiirabibrigaadi pidada, seda ei suuda me kinni maksta.
PEETER VIHMA
sotsioloog, filmitegija
Kokkupuuteid kiirabiga on olnud nii abivajaja kui filmitegija rollis. Hetkel on “Eesti lugude” sarjas valmimas dokfilm kiirabi tööst aastavahetusel.
Patsiendina pole mul kunagi olnud kiirabile midagi ette heita, ja olles näinud nende töö “köögipoolt”, saan ainult tunnustada meie igapäevakangelasi. Rahva üldine abitus ja enesehävituslik käitumine kindlasti ei vähenda kiirabi töökoormust. Ja sellepärast ei või kuidagi mööda vaadata sellest, kui vähe toetust saavad meedikud, kelle õlule langeb tegelikult suur osa perearstide tööd või elementaarset esmaabi, millega inimene hakkama saaks. Toetuse all ei mõtle ma ainult palka, vaid ka psühholoogilist toetust.
