Milliseid pühi võiks Eestis veel tähistada?

Paavo Matsin
talupidajast müstikahuviline

Ilmselt peaks eelkõige tulema kaalumisele teine ülestõusmispüha, see võiks küll vaba
päev olla.

Vaba võiks olla ka hingedepäev – kuigi vanasti oli surnute hingedele pühendatud periood palju pikem.

Kuna elan talus, siis tähistan päris palju rahvakalendriga seotud tähtpäevi: see, mis linnas võib tunduda ebaloomulik, on talus siiani ikka päris. Olen pidanud isegi väiksemaid tähtpäevi, eriti just laste pärast. Alati on palju nalja saanud näiteks nuudipäeval kui jõulupühade lõpupäeval, mil juuakse õlut ja nuuditatakse ettejuhtuvaid
inimesi.

Sirje Põllu
muusika­pedagoog Jõelähtmel

Arvan, et pere kui selline on ohustatud kooslus, sest emad ja isad on oma töökäed müünud laste helgema tuleviku nimel Soomele, Norrale jne.

Üks vaba perepäev koos ema ja isaga peaks olema Eesti riigis kohustuslik. See võiks olla maikuu teine reede, vahetult enne emadepäeva.

Kui riik on võtnud võimaluse teha tööd Eestis, siis oleks see ilus panus perede taastamiseks.

Sakarias Leppik
EAÕK preester

Minu tagasihoidliku arvamise järgi, mis asetub kogemusele nii suulise pärimuse aladelt (Setumaa) kui kirjakultuuri aladelt (Eesti), võiksid seadustatult riikliku tähtpäeva au kanda need päevad, mida eestimaalased enim pühiks peavad.

Pean absoluutselt vajalikuks tähistada esimest ülestõusmispüha nii uue kui vana kalendri järgi ning lõpetada suure reede nörritamine riikliku tähtpäevana.

Vabanemaks poliitiliselt määrateldud naistepäeva taagast, oleks naistepäevale õige koht nii rahva- kui kirikukalendri järgi paastumaarjapäev – liikumatu püha 25. märtsil.

Erinevalt praegusest peaministrist arvan ma, et Eesti on piisavalt jõukas, tähistamaks senisest rohkem riiklikke tähtpäevi. Sest riigikassa saamata jäänud tulu (SKT kasvu) korvab mitterahaline tulu: inimeste rõõm ja võimalus boreaalses stressis vähegi rohkem lõõgastuda.

Ja see ju omakorda toetab pikas perspektiivis inimese töövõimet.

Kui tahetakse heaoluriigi teed minna, on aeg muutuda raamatupidamiskesksest Eestist inimkeskseks Eestiks.

Ülo Valk
Tartu Ülikooli rahvaluule professor

Riiklikke pühi jääb kalendriaastas väheks siis, kui mitmed neist langevad laupäevale või pühapäevale.

Seetõttu võiks tööst vabastada mõned kindlate nädalapäevadega seotud pühad.

Väga hästi sobiks teine ülestõusmispüha, mis annab juurde ühe töövaba esmaspäeva. Hästi sobiks ka vastlapäev, mida ühena vähestest vana rahvakalendri tähtpäevadest tõepoolest laialt tähistatakse ja mis lisaks ühe töövaba teisipäeva.

Tõsisemalt rääkides pole aga eestlaste õnnetus mitte niivõrd riiklike pühade vähesus, vaid äärmusesse kalduv ja tervet nädalat hõlmav töökultuur, mis teeb puhkusest anomaalia.

Kunagist rahvakalendrit markeerinud tavade seas olid tähtsal kohal töökeelud, mis nüüdseks on kõik unustatud. Vaevalt saab inimest puhkusele sundida, ja siin ei aitaks ka uued riiklikud pühad.