Mina, e-lugeja
Olen nimelt sõpradele ja tuttavatele häbelikult tunnistanud, et soetasin hiljuti e-lugeri. Seepeale veavad nad näole skeptilise muige ning hakkavad innukalt kirjeldama paberraamatute voorusi: kaunis köide, värske trükivärvi lõhn...
Kuid minagi armastan ja loen paberraamatuid ju edasi, tahaksin seepeale alati hüüda. Isegi kui paberraamatute väljaandmine lõpetataks täna kell 12 igaveseks ajaks, leidub neid ikkagi rohkem, kui inimene elu jooksul lugeda suudab.
Olin veel pool aastat tagasi e-lugerite suhtes sama skeptiline nagu mu sõbrad praegu. Kuid hiljuti toimus e-lugerite arengus oluline murrang. Nad muutusid kaalult imekergeks ja nende hind langes alla 100 euro ehk korraliku köögiraadio tasemele. E-paber, mida neis kasutatakse, on nüüd tõesti paberkerge ja -õhuke.
Seetõttu saab e-raamatut taskus kanda ning iga rongisõidu või päevatöös tekkiva sunnitud pausi võib täita lugemisega. Eks katsuge aga paberile trükituna kaasas tassida näiteks 800-leheküljelist “Jeruusalemma” ajalugu, mis hiljuti eesti keeleski ilmus!
See “Jeruusalemm” maksab poes 35 eurot, kuid mina sain ta oma lugerisse 10 euroga – ingliskeelsena. Üheainsa ostuga teenis mu luger tasa neljandiku oma hinnast. Ning ma ei pea enam pead murdma toeka köite mahutamise pärast niigi ülekoormatud raamaturiiulile.
Paar kuud on möödunud, kuid ma ei kujuta elu ilma
e-lugerita enam ette. Just minusarnaste pöördumine e-usku peaks täitma meie kultuuriametnike töiseid mõttetunde, mitte külaraamatukogudele kohustuslike (paber)nimekirjade koostamine.
Sest see, et ingliskeelsed
e-raamatud on mitu korda odavamad kui nende eestikeelsed tõlked, võib väga kiiresti saada saatuslikuks meie tõlketraditsioonidele ja seeläbi kogu raamatukultuurile.
