Mis kuradi nõiakaev?
Enda ümber vaadates näeme, et suurema osa rahvuskaaslaste käitumist mõjutab kõige rohkem see, kui lihtne, mugav ja/või kasulik mingi tegu tema enda või äärmisel juhul tema lähimate pereliikmete jaoks on.
Mõni näide. Tuhala nõiakaevu kaitseks andsid toetusallkirja kindlasti väga paljud elukaaslased-abikaasad, kes sõidavad igal hommikul tööle ja õhtul koju kahe eraldi autoga. Põhjus? Teisiti ei olevat võimalik. Looduse kaitsjad missugused – aga ainult sinnamaani, kus see isiklikku mugavust ei piira.
Internetis midagi rohelist ja säästlikku toetada (ning sellega hiljem sõprade ringis suurustada) on popp, kuid hommikul 15 minutit varem ärgata, et saaks kahekesi ühe autoga linna tööle sõita… Ei hakka siin rääkima ühistranspordi kasutamisest, sest seda luksust pole paljudesse uusasumitesse isegi planeeritud.
Kui kellegi maakodu või suvila lähedale järjekordset kruusakarjääri kavandatakse, muutub inimene äkki ülihoolivaks konnade, liblikate, ussikeste ja kes teab veel milliste elusolendite suhtes, keda karjäär ohustab.
Aga Saaremaa silla ehitamist toetab seesama inimene kahe käega, sest ilma sillata “pean ma Õlletoobrile jooma sõitmiseks liiga kaua praamijärjekorras seisma”. Pealegi võivad need mereelukad ja linnud vabalt ka mujal elada.
Siinjuures mõistan ma väga hästi seda, et saartel elavad inimesed püsiühendust toetavad. Nende puhul on põhjuseks soov enda igapäevaelu lihtsamaks ja odavamaks muuta.
Raha, ja kiiresti!
“Mis kuradi nõiakaev?! Inimestel pole tööd ja autod ei pääse Tartust Tallinnasse!” Umbes nii võiks kasumijahil ehitusettevõtjate demagoogia kokku võtta. Ja ma ei ole sugugi seda meelt, et kasumi taotlemises ja selle saavutamises on midagi negatiivset. Edumeelsus ja tegutsemistahe peavad saama tasustatud.
Ma ei ole lihtsalt kindel, et ärimudel, kus kaevame aga uue augu, ehitame sealt võetud kivi, liiva ja kruusaga maantee ning siis igal aastal remondime seda teed jne, on riigi ja ühiskonna seisukohalt pikemas perspektiivis edasiviiv ning jätkusuutlik.
Konverentsidel ja ajakirjanduses on moes rääkida teadmistepõhisest majandusest ja kõrgtehnoloogiast. Kuid oma igapäevatöö juurde tagasi pöördudes on peamiseks motivaatoriks raha, ning kiiresti. Jällegi loogiline ja inimlik mõtteviis, mis peabki iga äriühingut juhtima.
Arutelusid ei toimu
Kuid siin peaks riigijuhid asuma pikka perspektiivi ja riigi üldist heaolu silmas pidavale positsioonile. Kujundama sellele vastavalt maksukeskkonda ja hariduselu ning piirama või lubama teatud tegevusi sellest pikast vaatest lähtuvalt.
Mõned näited vastuoludest. Mina ei näe praeguses teede ehitamises midagi kõrgtehnoloogilist. Mingit tavakodanikule nähtavat kvalitatiivset hüpet pole toimunud – teed lagunevad ikka sama kiiresti ja nende ehitamiseks ning remontimiseks kulub vahendeid ikka sama palju kui vanasti.
Samuti ei ole ma kuulnud, et meie teadlased ja ettevõtjad töötaksid intensiivselt uute materjalide või meetodite kallal, mis võimaldaksid ehitada nii, et tulemus ka vastupidav oleks.
Olles nüüd veidi paranoiline, siis ega äriringkonnad sellist arengut ka ei sooviks – tuleb ju sel juhul teeremondi raha asemel uusi tuluallikaid otsida.
Ma ei ole märganud, et toimuks tõsine arutelu selle üle, millised võiksid olla intensiivse tee-ehituse ja neljarealise Tallinna–Tartu maantee alternatiivid. Ehk peaks mõtlema strateegiatele, mis vähendaksid tihedat autoliiklust?
Investeeriks hoopis rongidesse ja bussiliiklusesse? Või sõidaks üldse vähem ringi? Tundub kuidagi paradoksaalne, et e-riigi ja e-teenuste arendamise ajastul räägitakse ikka autoliikluse pidevast ja kiirest kasvust.
Või võtame arutelu tuumajaama ümber. Kõige valjemini kostavad kõikjalt väited, et see on kõige odavam viis elektrit toota. Aga siingi teeb muret avaliku diskussiooni puudumine. Mida teha tekkivate jäätmetega?
Kas meil on mõtet kulutada kümneid aastaid, et ehitada elektrijaam, mis suudab kasutada ainult 5% kütusest, muutes ülejäänu ohtlikeks jäätmeteks?
Lisaks elektrile, töökohtadele ja kõigile muudele majanduslikele näitajatele olen kuulnud ka väiteid, et tuumajaama ehitus aitaks kaasa kõrgtehnoloogia arengule Eestis.
Mina sellest seosest aru ei saa. Tegu on juba ammu välja töötatud tehnoloogilise lahenduse juurutamisega, mis nõuab tõepoolest veidi kõrgema kvalifikatsiooniga ehitusmehi ning eriväljaõppega projektijuhti.
Aga selleks, et muuta Eesti kõrgtehnoloogia tippriigiks, on vaja soodustada niisuguste inimeste kasvamist, kes töötaksid välja uusi tehnoloogiaid.
Roheliseks tippriigiks
Mis on ridade sisu ja jutu moraal? Väga palju riike kulutab tohutult vahendeid, et muuta inimeste elukeskkond paremaks ja vähendada koormust, mida inimesed loodusele tekitavad.
Meie aga rühime selles suunas, et keskkond kõigepealt samamoodi ära rikkuda, nagu on teinud lääne eeskujud. Ja küllap me siis aastate pärast hakkame taastamisele mõtlema.
Kas poleks ka siin ratsionaal-sem jätta mõni etapp vahele, nagu juhtus meie IT-sektoriga – Eestis ei ole ju probleeme iidvanade IT-süsteemide uute vastu välja vahetamisega, vaid me hakkasime kohe uusi kasutama.
Usun, et selle looduskeskkonna säilitamine, milles meil on praegu õnn elada, on mõistlik ning palju odavam kui selle hilisem taastamine. Et ka meie järglased saaksid nautida linnulaulu ning puhast vett. Parema elu nimel kiire kasumi ja arutu tarbimise ohverdamine ei ole minu arvates liialt kallis hind.
Ning uskuge, loodussäästliku riigi ehitamine ei tähenda üleskutset hakata küttideks-korilasteks. Sootuks vastupidi. Just siinkohal saaks kõrgtehnoloogia kohtuda loodushoiuga.
Kas kõrgtehnoloogilise Eesti kaubamärk ei võiks olla see, et me töötame välja ja toodame lahendusi, mis aitavad elada roheliselt? Selliseid lahendusi ostaks meilt kogu maailm.
Meie hariduse, teaduse, ettevõtluse ja kõigi muude valdkondade arendamine võiks lähtuda sellise riigi ja ühiskonna ehitamise eesmärgist, mis orienteeruks tasakaalule loodusega.
Selline sümbioos aitaks arendada teadmistepõhist Eestit, luua töökohti ning parandada samal ajal inimeste elukvaliteeti.
Sellise suuna valimine nõuab meie ühiskonnas suurt muutust. Ei piisa ainult kitsa ringi roheliselt mõtlejate entusiasmist ja tegudest, vaid väga palju aega ja raha tuleb kulutada sellele, et muuta inimeste väärtushinnanguid ning suurendada ettevõtjate vastutustunnet – kaasata võimalikult suur osa ühiskonnast.
Riik peab siin eestvedajaks hakkama ning aktivistid, ärksamad ettevõtjad ja teadusasutused, PR- ja reklaamiagentuurid ühe mütsi alla koondama. Et see tuumik saaks endaga ühes tõmmata kogu rahva. Kas teeme ära?
