Mis meie Läänemerega siis ikkagi juhtunud on?
Sellest ajast, 1980. aastate lõpust, hakkas mu peas lahti kerima arusaam, et merega on miskit häda ja selle häda taga on inimene.
Praegu, Läänemere olukorraga rohkem kursis olles pean nentima, et seda veeala kasutati pikka aega – ja mõnel puhul kasutatakse siiani – solgiauguna, kuhu oli ja on mugav kõik ebameeldiv ning üleliigne ära peita.
Ja oh imet, samal ajal andis meri ikkagi kala, hüljest, lindu, adrut ning liiva.
Vahel kannab ka palgikoorma rannale. Samas on kala vähemaks jäänud, püügile on seatud piirangud ja piirata soovitatakse ka kala osakaalu toidulaual.
Tuhanded kadunud linnud
Kuid seda mitte ainult suuresti ülepüügist tingitud arvukuse vähenemise tõttu, vaid probleemiks on ka kalades leiduvad mürgid.
Need on sattunud Läänemerre ühes tööstusjäätmetega – näiteks prügi ja põlevkivi põletamise või paberitööstuse jääkidega, mis on õhusaaste ning reovee kaudu merre jõudnud. Nüüd on keskkonda jõudvate mürkide kogused tänu karmistunud nõuetele vähenenud.
Ka loodus on jõudnud mürkide likvideerimisega tegelda, mattes need setete alla. Nõnda oleme selle taaga peaaegu peita suutnud.
Kuid need mürgised setted võib taas ringesse suunata merepõhja kasutamine, näiteks Nord Streami rajamine. Gaasitoru ehituse käigus võib vabaneda hulk Soome lahe idaossa mattunud mürgistest setetest. Seeläbi satuvad mürgid jälle vette, sealt toiduahelasse ja ka inimese toidulauale.
Seisame silmitsi potentsiaalse reostusega, mis võib ohustada kõigi mereasukate ja ka inimeste tervist, kuid gaasijuhtme ehitus on ikkagi alanud.
Sestap on Eestimaa Looduse Fond koos meie ja Soome kodanikeühendustega esitanud Soome kohtule ja Euroopa Komisjonile vaided, et hinnata Nord Streami ehituseks antud lubade ja nende aluseks olnud mõjude hindamise adekvaatsust.
Probleem on ka selles, et nii Nord Streami kui ka paljude teiste suurrajatiste keskkonnamõjude hindamise tellib ja maksab kinni arendaja. Nii tuleb nentida, et need hindamised arvestavad pigem arendaja, kui et tavakodanike huve ja õigusi.
Lisaks Nord Streami juhtumile ilmneb sarnane kallutatus keskkonna mõjude hindamise osas Saaremaa püsiühenduse puhul. Hinnangu koostaja, firma WSP Finland OY koondaruande järeldustena toetatakse silla rajamist.
Samas eiratakse looduskaitseekspertide järeldusi, mis näitavad võimalikke ohte hüljestele ja linnustikule, merepõhja ja maismaa elupaikadele. Ja selle ebarahuldava töö eest küsib Soome firma Eesti riigilt 15 miljonit krooni.
Kõige hullem õnnetus
Üks viis, kuidas Läänemere kaitset edendada, on seniste protseduuride ümbervaatamine keskkonnamõjude hindamise osas. Selle tellija peab olema riik. Riik, mis on loodud oma kodanike jaoks ja on seega kohustatud nii nende kui ka üksikute arendajate huvide eest hea seisma. Efektiivne riik peab seda suutma.
Kuid vähenenud ja saastunud pole üksnes Läänemere kalavarud – ka merelindusid on vähem näha. Näiteks auli arvukuse peaaegu kahekordne vähenemine on toimunud laevadelt merre lastud õliseguste pilsivete tõttu. Kusjuures siinkohal pole jutt mitte kümnetest lindudest, vaid nende arvukuse vähenemisest ligi 400 000 võrra viimase kümne aasta jooksul.
Me teame, et naftareostus on tapnud tuhandeid linde, kuid reostamine ei ole lõppenud. Igal aastal registreeritakse Läänemerel kümneid reostusi ja tõenäoliselt jäävad paljud ka avastamata – süüdlased tuvastatakse vaid üksikutel juhtudel.
Reostamise tõenäosust suurendavad merel liiklevad ühepõhjalised tankerid – kahepõhjalised on õnnetuste korral suurema vastupidavusega ja nafta merre sattumise oht väiksem.
Samuti teame, et mitmel laeval on pikk paturegister juba olemas. Ning et Läänemerel seilavad siinse mere eripära mittetundvad ja sealhulgas ka jääklassi kogemusteta kaptenid.
Kõige hullem, mis võib Läänemerel juhtuda, on 150 000tonnise naftalaadungiga tankeri õnnetus, mis võib põhjustada samas skaalas katastroofi, nagu see on aset leidmas Mehhiko lahel. Mehhiko lahe ainsaks plussiks on suur veevahetus, mis Läänemeres aga puudub.
Me teame isegi seda, kuid riskide vähendamiseks ette võetud meetmed ei ole piisavad. Lisaks tuleks tõkestada probleemsete ja paturegistriga laevade, kogemusteta kaptenite ning ühepõhjaliste tankerite seilamine Läänemerel.
Ka põllumajandusreostus toob merele muret. Väetiste kasutamisega satub vette teatud toitaineid, mis panevad vetikad vohama. See omakorda kasutab ära teistele mereasukatele vajaliku hapniku, kelle elutingimused muutuvad halvemaks.
Vaid vähesed hindavad väetiste kasutamise kavandamisel mullas olevate toitainete hulka, valides selle põhjal väetise kogust, või hoiavad veekogude ääres puhverribasid, et sellega toitained kinni püüda. Üleväetamine tähendab aga koormust nii keskkonnale kui ka rahakotile.
Me ei tohi leppida
Samal ajal makstakse välja põllumajandustoetusi (esimese samba toetused), mis võivad Läänemere seisundi hoopis halvemaks muuta. Seega toetatakse maksumaksja rahaga keskkonna saastamist, avalike huvide kahjustamist.
Meie fondi ja paljude teiste kodanikeühenduste hinnangul tuleb esimese samba toetused järk-järgult kaotada ning sellest vabanev raha suunata teise samba toetusteks, millega maaelu ja keskkonna edendamine oleks tunduvalt vahetum.
Üleüldine planeerimatus Läänemerel on märksa laiem probleem. Kas teid huvitab, mis teie aia või metsa taga toimub? Mind huvitab ja puudutab, ning mitte ainult sellepärast, et see võib mu vaadet või kinnisvara väärtust muuta.
Huvitab ka seetõttu, et eestimaalased ei peaks mõnekümne aasta pärast elama kehvemas keskkonnas kui praegu. Ning et keskkonna seisund ei halveneks, eeldan avalikke ja eeluuringutel põhinevat arutelu ning selle tulemusel saavutatud kokkulepete täitmist – merealade kasutuse ja kaitse planeeringut.
Kas me peaksime leppima, et kalavarude olemasolu tagamiseks või lindude toitumiseks olulised meremadalad kuuluvad valimatult tuuleparkide arendajatele või maavarade kaevandajatele?
Kuidas ma 20 aasta pärast põhjendan tänaseid otsuseid, mis teatud ajal majandust küll elavdasid ja mõne inimese heaolu suurendasid, kuid pöörasid samas segamini merepõhja, rikkusid vaateid, vähendasid kalastikku ning linnustikku?
Nagu maismaal, nii tuleb ka merealadel läbi viia planeerimine, mille käigus kaardistatakse eri huvid ja luuakse nende põhjal tingimused huvide tasakaalukaks realiseerimiseks – olgu siis tegu kohalike kogukondadega oma kodukoha väärtuste hoidmisel, kalurite, energeetikute, turismiettevõtjate või looduskaitsjatega.
