Eesti Rahva Muuseumi direktor
Eestis on ära unustatud lihtsad tööd ja väärtused, need on segi aetud kaduva tarbimisühiskonna hüvedega. Et inimene peab tegema tööd ja iga töö on väärtus, see on unustatud.
Mart Juur
Postimehe huumoritoimetaja
Lihtsa inimese elu on Eestis väga hea. Ei pea end vaevama küsimusega, kas homme on tööd, kas kodukohas on tuletõrje, kool ja postkontor või mitte. Ülemused lahendavad kõik probleemid parimal mõeldaval viisil ja kulutavad tema raha targasti.
Aga vaat ajakirjanikel ja satiirikutel on Eestis tõeliselt raske põli. Selle asemel et vaimustuda peaministri edusammudest suusarajal, haridusministri reljeefsetest väljendustest, majandusministri abipakettidest puudustkannatavale Euroopale või kultuuriministri targal juhtimisel valgustempliteks muudetud raamatukogudest, peavad nad päevast päeva rikkuma enese ja teiste närve, hekseldades lollusi ja jamasid, mida korraldavad poliitikud, ettevõtjad ja partei poolt ametisse pandud juhtivtöötajad.
Kui saaks teha kuidagi nii, et kas või paar päeva aastas saaks ka ajakirjanikud ja satiirikud koos teistega puhata ja mängida, kirjutada positiivseid nupukesi lilledest ja liblikatest, oleks elu Eestis lihtsalt jumalik.
Rene Kundla
Ida-Virumaa spordijuht
Tegelikult on Eesti riigis hea elada, sest riik on inimestele andnud tegevusvabaduse. Ei meeldi aga, et vangidel on tihti suuremad õigused kui vanglatöötajatel. Et politsei tegeleb ennetamistöö asemel pigem karistamisega.
Tobedalt venima on jäänud haldusreform. Paljude inimeste kultuuritus, mis tuleb eriti esile liikluses. Poliitilised töökohad, oma oskusi peab tõestama tegudega. Kindlasti on Eestis rohkem positiivset, siin on hea elada.
Vilja Rebane-Volmer
Viljandi Linnaraamatukogu huvijuht
Mõte liigub esimesena poliitikute peale. Esimene “mäda” ongi selles, et liiga palju tähelepanu läheb neile. Mul jääb hing haigeks, kui kuulen, kui palju raha on pandud valimiskampaania alla, teades perekondi, kes elavad suurtes raskustes, või külasid, kus on palju suure potentsiaaliga noori, kuid see jääbki sinnasamma küla keskele bussijaama pidama.
Raisatud ressursid ja kasutamata võimalused on minu arust see mäda koht. Mul käib iga kord jõnks südamest läbi, kui jälle üks mu sõpradest pakib koti.
Kõige suurem mäda on mõttemaailm, kus valitseb tõsine kahepalgelisus. Kasuahnus ja võõraviha, väga koledad asjad nii tavakodaniku kui ka poliitika tasemel.
Marju Kõivupuu
folklorist
Riik koosneb inimestest, on oma inimeste nägu. Peaks vaatama kõigepealt iseendasse ja küsima – kui palju laseme end mõjutada kollasest meediast, jahime odavat populaarsust, nurume tähelepanu neilt, kes meie meelest on tugevamad ja vägevamad.
Kas märkame õigel ajal neid, kellele ulatada õng või koguni kala, kui kätes pole enam jaksu õnge hoida? Oleme olnud uhked, et oleme hästi haritud rahvas, kuid kui haritlastele palga maksmiseks läheb, siis veeretame sente ja räägime missioonitundest...
Kas me ikka oleme teinud kõik selleks, et meie riigis oleks hea elada, või jätame oma maa uutele tulijatele vabaks ja arvustame isamaad stiilis “kaugelt sõim ja kärmed jalad”?
