Kaastundeavaldust käsitletakse kui solvangut

Suurbritannia peaministril Gordon Brownil on kombeks kirjutada iga hukkunu omastele käsitsi kaastundeavaldus, mis jõudis ka Jacqui Janesi postkasti. Ent juba pärast neljanda rea lugemist virutas naine kirja oma sõnul “vastikustundega teisele poole tuba”.

Pahameele põhjuseks ei olnud lugupidamatu toon, vaid hoopis vigade rohkus. Vähe sellest, et peaminister suutis valesti kirjutada adressaadi perekonnanime, leidis ärritunud naine tekstist veel ligi 20 kirjaviga.

Kuigi inglise keelt eristab eesti keelest teatavasti see, et sõna hääldus ja kirjapilt erinevad, on Gordon Browni kehva ortograafia põhjuseks tõenäoliselt hoopis tema nägemispuue.

Peaminister on nimelt ühest silmast pime, ja tegu pole sugugi esimese korraga, kui kirja saaja tema saadetise pahaselt kollasesse pressi lekitab. “See oli solvang Jamie’le ning kõigile tublidele meestele ja naistele, kes on missioonil surma saanud,” tulistas proua Janes lõpetuseks.

Valitsusega rahulolematu lugeja elab kahtlemata parema meelega kaasa solvatud kodanikule, kui et mõtiskleb selle üle, millised on meedias oma loo rääkinud inimese motiivid. Selle peale sageli ei tulda, et kõmulised lehepealkirjad võivad olla oskusliku valimisvõitluse esimesed torked või kellegi isiklik kättemaks. Võib juhtuda ka nii, et hukkunud poega leinava perekonna poliitilised vaated ei ühti valitseva erakonna omadega, mistõttu nad nii nobedalt tabloidväljaandega ühendust otsivadki.

Üks täht kustub ja langeb, andes ruumi uuele särajale

Milline Jamie Janes’i ema põhjus ka ei olnud, kaks asja on selged. Esiteks, et peaminister peaks laskma kellelgi oma kirjatükid enne postitamist punase pliiatsiga üle käia ning ise vabadel hetkedel väheke etteütlust harjutama.

Ja teiseks see, et järgmisel suvel valimisi ootav Inglismaa on juba praegu keskendunud Gordon Browni materdamisele nii suulistes eravestlustes kui kirjalikult ajalehtedes. Militaar-spetsialistid heidavad Brownile ette liigset leigust Afganistani küsimuses ja tahet asuda lahendamata kriisiga piirkonnast tagasi tõmbuma.

Samal ajal pasundab välispoliitikat kajastav press kogu Euroopas sellest, kuidas paralleelselt Tony Blairi särava tähe langemisega ELi presidendi kohale kandideerimisel on komeedina tõusnud esile parim pretendent ELi välispoliitika kõrge esindaja postile.

Selleks pakutakse üliagaralt Ühendkuningriigi välisministrit David Milibandi. Noor ja särav välisminister on siiani olnud üks sõnakamaid Afganistani missiooni eestkõnelejaid. Tema ümberasumine võib algatada kogu Euroopas järjekordselt diskussiooni – miks me seda võõrast sõda õigupoolest peame?