Mitmetükiline Eesti
Suvistel reedeõhtutel ei taha Tallinnast lähtuvatel maanteedel liiklusvoog vaibuda – nagu põgeneks Tallinn ja tükk Helsingit takkapihta mingi hirmsa õnnetuse eest.
Mingil moel see nii ongi: inimesed põgenevad kivilinnast pärast töönädala lõppu maale, teistsugusesse ja paremasse keskkonda. Enamasti on need kohad ka üksjagu kallid, sest on päritud esivanematelt või jagatud sõpradega, oma kätega võsa alt üles töötatud või lihtsalt “kallid haisvad adruvallid”.
Põllud kasvatavad maju
Kas saame neid kohti nautida ka kümne ja saja aasta pärast? Ühelt poolt on selge, et asfaltteed, kooli ja kauplust iga talu juurde viia ei saa. Teisalt on inimeste liikuvus ja nõudlikkus sedavõrd kasvanud, et väikelinnade kooliharidus ja poodide kaubavalik enam ei rahulda.
Meie haldusjaotus on aastasadade jooksul elanud üle suuri muutusi. Iseseisvumisel taastati nostalgiast ajendatuna sõjaeelsed väikevallad ja maakonnad ning riiklikud maavanemad olid esiti regiooni ministri staatuses.
Paraku ei suutnud põhiseaduse loojad oma halvimaski unenäos ette näha, et nii ministeeriume kui ka maavalitsusi hakatakse politiseerima. Viimaste ülesandeid viidi ministeeriumide alla, maavanemad visati valitsuse istungitelt välja ning nad on tänaseks taandatud siseministeeriumi osakonnajuhatajateks, kel pole võimu ega vahendeid tasakaalustatud regionaalarengu tagamiseks.
Ministeeriumide võimuvõtmine tekitas sadu väikesi eraldi seisvaid riigiasutusi, mida peagi liitma hakati. Iga ametkond joonistas enda Eesti kaardi.
Näiteks Järvamaalt tuleb riigiasju ajamas käia Jõhvis, Tallinnas ja Pärnus. Väiksematest linnadest kadusid riiklikud töökohad, valgekraede lahkumine aga on nõrgendanud kohaliku poliitikategemise taset.
Muutunud on töö- ja ka elukohtade paigutus. 1990. aastate alguses kadus maal lühikese ajaga üle 80% töökohtadest: noored kolisid linna või välismaale ja vastloodud valdade elanike arv kahanes kiiresti.
Seejärel hakkasid inimesed oma-maja-unistuse ja odava raha mahitusel kolima korteritest suuremate linnade lähivaldade põldudele, kus elanikkond on mitmekordistunud.
See tähendab, et ääremaastumine ja suurlinnade lähialadele koondumine on olnud oluliselt intensiivsem, kui statistikast paistab.
Ääremaa teenuste kvaliteet ja kättesaadavus käib alla, sest noorem rahvas on kunagistest antvärgikeskustest à la Paunvere ja 1980. aastatel ülesehitatud kolhoosikeskustest kadunud. Eeslinnade kiiresti kasvanud elanikkonna vajadustele aga pole turg ega omavalitsused suutnud piisavalt kiiresti reageerida.
Meie tulevast ruumikasutust mõjutavad nii muutuv ettevõtluse struktuur kui ka autostumine ja sidesüsteemide areng.
Eesti inimene on liikuvam ja suhtlevam kui kunagi varem ning rohkem kui 380 000 inimest töötab või õpib väljaspool oma elukoha omavalitsust – seda on ligi kolm korda enam kui 20 aastat tagasi. Seniste trendide küllalt tõenäolisel jätkumisel tihenevad eeslinnad ja kasvab pendeldamine.
Kriitilised pool tundi
Vaba aega veedetakse kodust üha kaugemal – Tartu poodides, koolides ja kultuuriüritustel käib kogu Lõuna-Eesti. Taaralinnast omakorda käiakse Tallinnasse ooperisse ning sadama ja lennuvälja kaudu pikematel reisidel.
Nädalalõppudel muudab elukohta 16% rahvast, siirdudes linnakorteritest maale, ning suviti kolib veel 5% inimestest pikemaks ajaks mujale elama. Seega on suvitajaid üle viiendiku elanikkonnast ning arvestades, et maarahvas elab niigi maal, läheneb regulaarselt maale pendeldavate linlaste osakaal kolmandikule. Ent arenguruumi on siingi, sest Norras on teine kodu 34% elanikest.
Eesti koosneb täna ametlikult 226 tükist ehk omavalitsusest. Ehkki vallad-linnad on kohaliku elu korraldajatena jätkuvalt olulised, sõidetakse neist üha enam läbi või minema, sest seal ei ole töökohti, head kooli ega nõutava tasemega teenuseid.
Tallinna ja Tartu tähtsus keskustena on teiste arvel küll kasvanud, kuid kunagi varem ajaloos ei ole maakonnalinnad olnud oma tagamaaga tihedamalt seotud kui täna.
Sealjuures ühtivad maakondade halduspiirid valdavalt inimeste kultuurilise identiteedi, igapäevase majandustegevuse ja suhtluspiiridega.
On kahetsusväärne, et neid tänastes tingimustes kõige paremini kokku klappivaid tükke riigi haldamisel praktiliselt ei kasutata.
Kohalikel omavalitsustel, kes on seni samuti maakonnatasandi halduse vastu seisnud, tuleks lõpuks ometi mõista, et kui inimesel ei ole poole tunni kaugusel tööd ega tema lapsel korralikku kooli, siis ta lahkub.
Suundub Harjumaale või hoopis välismaale. Ja suvikust harjukas, kes hellitab praegu mõtteid kümmekonna aasta pärast püsikuks hakata, loobub sellest plaanist, kui ta vajaliku tasemega teenuseid poole tunni kauguselt kätte ei saa.
Algusesse tagasi tulles – tulevikus saabki Eesti eripäraseid maastikke ja oma kalleid kohti nautida vaid seal, kus säilib elujõuline püsiasustus, mis tagab teenuste, eelkõige koolide taseme ja kättesaadavuse poole tunni raadiuses.
