Mitu last sul on?

 (6)
Mitu last sul on?
Foto: erakogu

“Me teame küll, et teie Euroopas sünnitate esimese lapse pärast kolmekümnendat eluaastat. Me tahaksime ka niikaugele jõuda, aga kahjuks on noorte hulgas veel nõnda palju ignorantsi.”

Nii ütlesid mulle naised ühes Padma jõe äärses väikekülas Bangladeshis. Riigis, mille pindala on umbes kolm Eestit, aga kus elab rohkem inimesi kui tervel Venemaal. Riigis, kus ma esimest korda tundsin, et arutelu selle üle, et “vaba maa” on ressurss, pole abstraktne, vaid reaalse maailma reaalne probleem. Dhaka all-linna tänavatel liikudes on igaüks teisest sõna otseses mõttes vaid millimeetri kaugusel, ning maastikku, kus mõnda inimest ei oleks, pole võimalik leida.

Hea rahvaarv

Just see pani Bangladeshi võimud kaheksakümnendatel otsustama, et rahvastikukasv tuleb peatada. Alustati laialdast pereplaneerimisprogrammi. Tõusis rasedusvastaste vahendite kasutamine (need naised olid kirjaoskamatud, aga tundsid põhjalikult eri kontratseptiive), tööhõive, nende ligipääs otsustavatele kohtadele ning mõnevõrra ka haridus.

Kui seitsmekümnendatel sündis Bangladeshis nii 6,5 last naise kohta, siis praegu on see näitaja umbes 2,5, kinnitades rahvastikuteadlaste poolhumoorikat tõdemust, et kui naised rasedusvastastele vahenditele näpud külge saavad, ei hakka iive enam kunagi tõusma.

Eesti rahvastikutihedus on ca 28 inimest ruutkilomeetri kohta (Bangladeshis 1100), siin on ruumi. Kõigeks – linnaks, maaks, põlluks, metsaks, üksinda kondamiseks ning teistega linnatänavatel vestlemiseks, ilma et kellelegi ette jääks.

Tegelikult on Eesti rahvaarv, 1,3 miljonit siinse ligi 45 000 ruutkilomeetri kohta, üks hea suurus. Muidugi, Eesti naised on juba ammu õppinud rasedusvastaseid vahendeid kasutama, haridusest ja vastutavatest positsioonidest kõnelemata. Võib-olla jõutakse ka Bangladeshis selle igatsetud Eesti sündivusnäitajani, nii 1,4 last naise kohta, aga Eesti Bangladeshi praeguseni ei tõuse kunagi.

Kuid on üks teine näitaja, mille üle tasub järele mõelda. CIA World Factbooki andmetel on Bangladeshi migratsiooninäitaja umbes –1,5 tuhande elaniku kohta, Eestis on see umbes –3,3. Eesti kaotab igal aastal rände tõttu rohkem inimesi kui Bangladesh. Teatud määral kindlasti kättesaadavate transpordivõimalustete ja info tõttu, Eesti küllalt piiravast immigratsiooniseadusandlusest ja kliimast kõnelemata.

Eestis tuleb käesoleva rahvaloenduse ning arstide-ehitajate justkui pideva mantra “lähen Soome” taustal küsida: miks riigis, kus on nii palju ruumi, ei leia inimesed endale kohta?

Maasikas tordil

Majandusmigratsiooni uurijad on näidanud, et tihti lahkuvad inimesed ebavõrdsuse ja ebakindluse pärast. Ka Eesti rahvastikupoliitika rõhk ei peaks olema mitte sündivuse jälgimisel, vaid sellel, et sündinud inimesel on selles riigis tulevik.

Inimlik tulevik, mitte võidujooks ühe torti ehtiva maasika nimel, vaid et elu – haridus, oma võimeid rakendada võimaldav töökoht, kodu – oleks kättesaadav kõigile. Olgu siis Tallinna kivistel tänavatel (vastu akent tõusva müüri poeesias) või Karula kuplistikul. Ja sõltumata sellest, kas “oma võimed” tõmbavad sind kaevanduskäikudesse või põldu harima, Skype’i arendama, raamatuid lugema või hoopis midagi niisugust leiutama, millest keegi veel kuskil kuulnud ei ole. Mitte “mitu last sul on” vaid “oi, millega su lapsed tegelevad”?

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare