Moodsa aja jumalateenrid

“Kõik algas märguandest,” selgitab minu vastas istuv Gordon Taylor vaikse tänutundega hääles. Poeetilises Walesi rannikulinnakeses elav 70aastane pensionär tunneb end kaamera ees, prožektor näkku suunatud ja karvane mikrofonipoom pea kohal kõrgumas, pisut häbelikult.

Nimelt ei näe endine ehitaja ise erilist kangelastegu selles, et on 12 aasta jooksul sajale loodusõnnetuses peavarjuta jäänud Nicaragua külaelanikule kodu ehitanud, Kesk-Ameerika kohvikriisis kannatanutele töökohad loonud ning tsunamis rüüstatud Sri Lanka piirkondi koristama tõtanud. Mees tänab hoopis kõigevägevamat, kes kinkis võimaluse investeerida ootamatult saadud pärandus heategevusse. Ning on õnnelik, et see lisaks ka ta oma elule mõtte andis.

Vastakad tunded paavsti visiidi valguses

Minna Briti heaolu rüpest sõnagi hispaania keelt oskamata teisele poole maakera orkaan Mitchi tagajärgi likvideerima – juba see kõlab parasjagu meeletuna. Lausa hullumeelseks võib aga lugeda retke tamili mässuliste kontrollitud Sri Lanka põhjaossa, et seda teiste heategevusorganisatsioonide poolt ignoreeritud piirkonda tsunamikahjustustest taastada.

Ometi pole Gordon Taylori hulljulgus toonud talle mingeid ohtusid, vaid hoopis sadade kannatanute tänu. Abikaasa Heatheri jõul peetav taaskasutuskeskus andis mõõdukalt raha, mille toel mees abivajajatele lihtsad majad püsti pani. Nagu paljud britid, käivad ka Taylorid kirikus. Aga nad ei arutle Vatikani silmakirjalikkuse ja pedofiiliaskandaalide teemal ega pea oluliseks, milline on nende abi vajavate inimeste usutunnistus. Ka ei sõitnud nad kahe nädala eest Suur­britanniasse saabunud paavsti tervitama ega tema vastu protestima.

Ühendkuningriigi viimase kuu tähtsamad uudised keerlesid vähem või rohkem paavst Benedictus XVI visiidi ümber. Juba kuid varem ilmusid arvamuskülgedel pettunud koguduseliikmete kirjeldused sellest, kuidas kuritegude kinnimätsimine Vatikanis on pannud neid kahtlema nii katoliku kirikus kui ka oma usus. Hoolimata paavsti kaastundeavaldusest seksuaalkuritegude ohvritele, levis arvamus, et maksumaksjalt ei tohiks visiidi miljonitesse küündivate turvakulude katteks pennigi küsida.

Interneti-portaalides ja päevalehtedes kritiseeriti katoliku kiriku kitsarinnalist suhtumist geiabieludesse, kondoomi kasutamisse ja abordiõigusesse. Tähtsatel päevadel tervitasid valget ratsahobuseveokit meenutava sõiduki aknast lehvitavat Benedictus XVI linnatänavail küll tuhanded inimesed, kuid paavsti saabumine meenutas pigem poptähe kui kirikupea saabumist.

Usk ei tähenda pelgalt kirikut ja kogudust

Seda tendentsi põhjendatakse igati loogiliste argumentidega sellest, kuidas katoliku kirik on usalduse kaotanud. Aga kas pole asi hoopis milleski muus? Ehk on kiriku hierarhilisus, paiksus ja passiivsus ajale jalgu jäänud ning moodsa aja jumalateenri rolli sobituvad hoopis enam Gordon Taylori sarnased toimekad reisimehed? Abikäed, kes ei mõista kohut, ei määra reegleid ega tee poliitikat.

Nad ei koonda oma selja taha masse ega kuuluta tõde, vaid eelistavad käia oma rada, südametunnistuse järgi. Nad aitavad ja näevad vaeva, et jagada pisukest heaolu sinna, kus on hädasolijaid.

Usk jumalasse ei pruugi enam tähendada kirikut ja kogudust. Usk võib olla vaikne, isegi häbelik, aga tähendab suuri sõnu tegemata ja tingimusi seadmata kohale ruttamist, kui oodatakse abi. Vaadake enda ümber ringi – neid uue aja misjonäre polegi nii vähe!