Mure metsa pärast?
Vastuolulise arengukava esimesed viljad on hakanud küpsema – keskkonnaministeeriumi metsaosakond on koostanud metsaseaduse eelnõu, mille rakendamine võib metsade elurikkusele kaasa tuua negatiivsed tagajärgi. Eelnõu ei esinda kindlasti ühiskonna huvigruppide konsensust ning peegeldab selget soovi suurendada raievõimalusi.
Elurikkuse arvel
Paljud metsas elavad ohustatud liigid on seotud väikeste säilinud loodusmetsakildudega tulundusmetsade vahel.
Neid on Eestis alles jäänud väga vähe – 2010. aasta statistilise metsainventuuri käigus kogutud andmetel moodustasid loodusmetsad kogu metsamaast 2,4% ja vaid pooled neist asuvad kaitsealadel.
Sajandivahetusel viidi läbi metsa vääriselupaikade (VEP) inventuur, mis aitas neid väärtuslikke metsaosasid kaardile saada.
Paraku ei ole riik suutnud tagada toona inventeeritud vääriselupaikade kaitset. ELFi hinnangul oli neist 2009. aastaks lagedaks raiutud vähemalt 6%. Vanade metsade liigid on tundlikud ka nende elupaikade kõrval tehtud raiete suhtes.
Vääriselupaigad riigimetsas on kaitstud ministri määruse alusel. Erametsas kehtib vabatahtlik kaitseskeem, mille puhul kompenseeritakse saamata jäänud tulu.
Hetkel on lepinguga kaetud väga väike osa vääriselupaikadest, elupaikade hävimise ja raiete takistamiseks ei ole riigil mitte mingit võimalust. 2010. aastast nõuab riik eraomanikele väljamakstavalt summalt tulumaksu tagasi, mis on kahandanud metsaomanike soovi lepinguid sõlmida.
Metsanduse arengukava aastani 2010 nägi ette, et elurikkuse kaitseks tuleks kaitse alla võtta vähemalt 10% metsamaast. Aluseks võeti Eesti ökoloogide arvutused, mille üheks sisendiks olid Eestis kehtivad raievanused.
Metsa arengujärkudega on seotud eri liigid, range kaitseta on vanemate metsade elustik väljasuremisohus.
Võrreldes looduslike metsadega, sisaldavad majandusmetsad vähem üliolulisi struktuurielemente.
Nt erinevas lagunemisastmes surnud puitu. Just surnud puit on tähtis elupaik paljudele metsaliikidele, kes asustavad kõdupuitu selle eri lagunemisastmetes.
Ka langile jäetud elusatest puudest saab kunagi elurikkuse seisukohast väga vajalik jämeda tüvega surnud puit, kui neid raiutud metsast kunagi ei koristata. Praegu jäetakse nii surnud puitu kui ka elusaid puid raielankidele liiga vähe.
Bioenergeetika arengud Eestis ja kogu Euroopas on loonud turul nõudluse sellise puidu järele, mida varem ebarentaabluse tõttu lankidele jäeti, mistõttu tuleks käesoleva seadusemuudatuse käigus neile pühendada kõrgendatud tähelepanu. ELFi ettepanekut suurendada raielankidele jäetavate surnud ja säilikpuude kogust uues seaduse eelnõus ei arvestatud.
Teema vältimist ilmestab hästi ka metsanduse arengukava järgmiseks kümnendiks, kus ainsa metsade kui elukeskkonna kaitse funktsiooni täitmise näitajaks on seatud rangelt kaitstavate metsade pindala protsent.
Elurikkuse säilitamine majandusmetsades ei ole riigi jaoks oluline.
Olukorda aitaks parandada seiresüsteemi väljatöötamine ja rakendamine, mis aitaks jälgida keskkonnamõju ja vajadusel majandamispraktikat muuta.
Eestis on liiga intensiivsest metsamajandamisest saanud kannatada mitmed metsaliigid.
Põlismetsade üks hästimärgatavaid asukaid on harilik kopsusamblik, kelle teadaolevatest leiukohtadest on XX sajandi jooksul hävinud 80%. Vanadest metsadest ja nende sidususest maastikul sõltub ka ELFi vapiloom lendorav, kes on muutunud väga haruldaseks.
Keskkonnaministeeriumi metsaosakond peab ilmselt mõistlikuks elurikkuse hoidmist, millele viitavad nii punktid ministeeriumi tööplaanis, koalitsioonileping, konventsioonid, millega Eesti on liitunud, ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegiaga aastani 2020 jne.
Puuduv poliitiline tahe
On aga ilmne, et metsaelustiku kaitse vajab selgemat reguleerimist ja ka konkreetsete eesmärkide püstitamist.
Põletavate looduskaitseliste probleemide lahendamist ei saa lükata järjest edasi ning peaasjalikult tegelda metsas kasvavale puidule intensiivsema kasutusvõimaluse loomisega.
Töö peab siiski olema vastupidiselt üles ehitatud – enne on vaja lahendada metsade elurikkuse kaitsega seotud kitsaskohad ja alles siis hakata mõtlema ressursikasutuse suurendamise võimaluse peale, sest vastasel juhul ei pruugi meil varsti olla enam sellist elurikkust, mille osas Eestil on endiselt potentsiaal olla rikkamate riikide seas.
Pidev metsamajandamise intensiivistamine tulundusmetsades tekitab olukorra, kus elurikkuse säilitamiseks on vaja luua üha ulatuslikumaid kaitsealasid, see aga süvendab metsamajandamise ja elurikkuse kaitse konflikti veelgi enam.
Teadmistel põhinev metsandus laseks aga kasutada nii puiduressurssi kui ka kaitsta metsadega seotud elurikkust, selleks on vaja vaid keskkonnaministeeriumi metsaosakonna tahet.
Ainult siis saavad täituda elurikkuse kaitsele pühendatud lennukad eesmärgid nii siseriiklikes kui rahvusvahelistes lepetes.
