Mustast ja valgest nahast
Mul oli küll hea meel! Vastupidiselt esimesele kätte juhtunud Eesti ajakirjaniku kirjutisele, kus Oslo valik tembeldati mustaks huumoriks.
“Aasta tagasi ei saanud uus president kuidagi maailma rahupoliitikat mõjutada,” pani kirjutaja toimunule diagnoosi. “Olid küll suured ja ülesköetud ootused, aga too vaimustus oli USA siseriiklik!” oli kirjutaja kindel, ilma et oleks oma arvamusele isegi nime alla pannud.
54 aastat tagasi julges keegi Rosa-nimeline mustanahaline naine jätta bussis oma istekoht valgele reisijale pakkumata ning ta arreteeriti. Sellest sai alguse kahe nahavärvi võrdõiguslikkuse eest peetav pikk ja piinarikas sõda. Ikka sealsamas Ameerikas.
Ma ei imestaks, kui eestlasest ajakirjanik nimetaks ka selle tagantjärele “siseriiklikuks vaimustuseks”. See, et vaid 53 aastat hiljem valiti USAs presidendiks mustanahaline, on minu arvates ime. Võib-olla et ainult Martin Luther King juunior poleks imestanud – tema jättis sellesse võitlusesse ju oma elu.
Sealsamas Malmi linnaosas Helsingis hakkas minuga sama päeva õhtupoolikul rääkima raudteeperroonil must mees. Kiitis, et küll ma käin ikka kiiresti. Ehk siis otsesõnu välja öelduna: lõi mulle soome keeles külge!
Jah, maailm on muutunud. Mustanahalised mehed räägivad soome keelt ega karda valgetele naistele komplimente teha. Vaid pool sajandit tagasi, kui Nat “King” Cole oli esimene mustanahaline saatejuht Ameerika televisioonis, lõpetati tema show õige pea ära põhjusel, et valged mehed keeldusid sellesse saatesse reklaamiaega ostma. Mis siis, et nende naised vaatasid armastatud lembelaulikut härdal ilmel.
Tolerantsus kogu maailmas poleks saanud tänaseks kasvada ilma kartmatute eestvõitlejateta, kes julgesid ühel päeval kõva häälega küsida, et mis mõttes on valge nahk mõnest teisest värvist parem.
Õhkkond ja meelestatus on see, mis inimeste mõtlemist muudab. Ja Barack Obama koos oma prouaga on aidanud seda õhustikku Bushi ajaga võrreldes kahtlemata soojemaks kütta.
Valgest nahast sealsamas Helsingis on mul nüüd ka üks lõbus jutt. Kui see poleks juhtunud mu endaga, siis ma arvaks, et see on anekdoot.
Läksime õega šoppama. Mina ostsin mustad saapad, mu õde Tiina ostis valged kingad. Järgmisel päeval läks Tiina tööle ja mina asutasin üksi linna minema. See oli ikka seesama, Barack Obama päev...
Et olin Tallinnast tulnud vaid väikse kotiga, siis polnud mul isegi meiki kaasas. Lootsin, et Tiinal kodus ometi mõni kreem on. Oligi. Selline suur valge purk magamistoa riiulil.
Kuna ma lugemisprille ei viitsinud otsima hakata ja palja silmaga ei näinud ühtegi sõna, võtsin mitu näputäit purgist ning määrisin näole. Aga lõhn oli küll imelik...
Mulle ei tulnud meelde, kust ma seda lõhna mäletan. Et mu näole see kreem liiga äkiline tundus, uurisin riiulitepealset edasi. Leidsin veel ühe tuubi ja selle lõhn meeldis mulle hoopis rohkem. Eelmist kreemi maha võtmata katsin näo veel kord ning, tulemusega rahul, läksin Helsingit avastama.
Õhtul küsisin õelt, et mis imelik kreem see tal on. “Mis kreem?” imestas Tiina, sest ta ei panevatki näole kreemi. “Noh, selles suures purgis!” näitasin riiulile.
Mu õe nägu vahetas poole minuti jooksul kolm korda värvi. “See on kingakreem! Eile müüja määris mulle selle ju koos kingadega kaela!” naeris Tiina, sest mina olin seda nüüd näole määrinud. “Aga ma panin ruttu ühte teist kreemi peale!” proovisin ma oma reputatsiooni päästa. “Mis teist kreemi?” ajas mu õde silmad veel kord suureks, kui talle elegantset, loetamatute kirjadega tuubi näitasin.
“See on jalakreem!” naeris Tiina nii, et oleks peaaegu lõhki läinud. Mul tuli rohkem nutt peale. Tõe huvides tuleb aga tunnistada, et mu nägu ei teinud teist nägugi...
