Naani suuvoodrid
Sugupuuportaali Geni.com kaudu üksteist leidnud, kohtusime nüüd ka näost näkku.
Käisime Rahumäel ühise hõimlase Johann Muischneeki haual, vaatasime Keila-Joal koske ja lossi ning Türisalu pangalt merd, veetsime päeva Kumus, tegime punase bussiga tuuri linnas ning jalgsi vanalinnas jne.
Kui viimast kohvi jõime, kiitis muinsuskaitsjast Marina meie vanalinna. Seejärel läks jutt teadustööle
Lätis. Ütles, et tunnustust leiab neil teadlane alles siis, kui surnud on, ning lisas ohates ühe lause.
Hea, et olime neljakesi vene-inglise-eesti-läti segakeeles peale asjaliku jutu ka tublisti lõõpinud. Tänu sellele ei osanud ta solvudagi, kui ma tema kurva lause peale nii kõva häälega naerma hakkasin, et terve Nunne tänav kajas.
Mis lause see oli? “Meil ütlevad mõned, et lätlase lemmiktoit on teine lätlane.”
Rääkisin neile, kuidas mindki on juba pikemat aega häirinud täpselt sama lause, ainult et eestlaste kohta. Ja et mõned eriti agarad õelused seda lausa eesti vanasõnaks kutsuvad.
Asi pole teps mitte nii.
Esiteks pole meil eestlastel (ega lätlastel) häda midagi — täitsa sõbralikud ja muhedad tüübid oleme.
Teiseks oli see akadeemik Gustav Naan, kes toda kurikuulsat mõtet eesti kultuuriruumis levitas — väidetavalt suusõnal. Tema kirjutistest pole ma seda leidnud.
Näiteks on aga kindlasti tema sulest pärit peaaegu niisama sõbralik lause “Paljude eestlaste maailmamudelid ei erine nimetamisväärselt Aafrika neegrite omadest.”.
Selle komplimendi tegi Naan meile artiklis “Ajalool on jõnks sees” 1980. aasta 9. mai Sirbis ja Vasaras.
Nii need, kes tema õelat mõtet kordavad, kui ka need, kes seda eesti kõnekäänuks või koguni vanasõnaks nimetavad, ei ole just kõige kiiduväärsemad eksemplarid.
Ühed Naani suuvoodrid mõlemad.
