Nagu elulugu
Jah, alati tundub, et ajalugu "on ammu ära olnud". Kuid millegipärast ei lähe ta ometi ära. Kõik peaks juba piisavalt selge olema - vähemasti viimaste kümnendite kohta. Fikseerituna ametlikesse dokumentidesse ja raiutuna raamatuisse pealtnägijate põlvede poolt.
Aga ajalugu ei anna rahu. Surnud klammerduvad elavate külge, elavad ei saa surnutest lahti. 70% Venemaa elanikest ei soovi tagasipöördumist sotsialismi - aga samas jätkub seal massiteadvusega manipuleerimine ja vaenlase kuju maalimine nõukoguliku šablooni kohaselt. Kohtumõistmine sõjakurjategijate üle Balti riikides kutsub Venemaal esile võimsa kaastundetormi kurjategijate suhtes. (Aga miks mitte ohvrite suhtes?) Igipüsiv on versioon Eesti vabatahtlikust astumisest Nõukogude Liitu.
Ning kõige kummalisem, et selline versioon hakkab aina enam maad võtma meie vene koolides ja noortes ajudes. Niisiis, aina aktuaalsemaks muutub Eesti ajaloo õpetamine vene koolides. Seda arutades pakutakse välja küllaltki originaalseid ideid. Näiteks: õpetada "ajalugu venelaste jaoks" leebemal kujul. Võib aimata, millise absurdini see viiks. Alustades vabatahtlikust liitumisest ja lõpetades pronksipogrommiga.
Vaata kööki!
Nõukogude Liidus kehtis spetsiifiline nõukogude keel. See oli väliselt väga sarnane normaalse keelega, ainult et märgistas müüte nagu reaalsust.
Näiteks ei riivanudki eriti kõrva sõnaühend "nõukogude intelligents". Aga samas välistas üks teist. Vene intelligents (mitte rahvustunnuse, vaid keelelise, kultuurilise ja vaimse hoiaku järgi) polnud mitte ainult ebanõukogulik, vaid suures osas nõukogudevastane.
Dissidentlikud jututunnid linnaköökides, mis olid pühendatud Nõukogude võimu tõrvamisele, olid loomulik elutahk mõtleva inimese jaoks. Ja kuigi kõik dissidendid olid tulnud nahksest nõukogude koolist, ei aetud kunagi segi mõisteid "vene" ja "nõukogude", ajalugu ja propagandat. Küsimus, kas Balti riigid astusid vabatahtlikult Nõukogude Liitu, oli köögidissidentide jaoks lihtsalt tobe. Jääb mõistatuseks, kust ja kuidas siiski tekkisid dissidendid keset nõukogude propagandamasina lakkamatut mürinat.
Aga meie jaoks on palju aktuaalsem teine mõistatuslikuna tunduv asjaolu: kuidas saab Eesti vene koolides siiani jätkuda nõukogude inimeste taastootmine? Võib-olla teeme tüüpvea, millest olid vabad dissidendid, pannes vene ja nõukogude vahele võrdsusmärgi?
Kuidas hakkab vene laps, oma rahvuse vaimse kultuuri edasikandja, ennast tajuma totalitaarse nõukogude ideoloogia kandjana koos selle kuritegude, koletuslike müütide ja võltsitud ajalooga? Kuidas leida humaanne võimalus rikutud teadvuse tervendamiseks? (Meeles pidades, et me kõik oleme mingil määral ajaloost haiged.) Vastus võiks olla selline: vene kool Eestis peab kasvatama tõeliselt intelligentseid, mõtlevaid, stereotüüpidest vabu inimesi üldinimlike kristlike väärtuste alusel. Ja nendele tuleb rääkida ajaloost tõtt.
Rahu ja kaastunde ajalugu
Kas ajalugu peab olema kiretu? Või peab ajalugu karjuma, et ükskord ometi kuulda oleks? Viivi Luik väljasaatmisest Siberisse: "Ema jutustas järjekordselt ka seda, kuidas Selma võeti kinni maja nurga juures ja tal polnud ka seljas midagi muud kui ainult suvekleit ja kaasa võtta ei lastud tal ühtegi kompsukest. Siis ta murdis koduõuest kaasa ühe lilleõie ja nii ta läkski." (ML, 3.01.08.) Ja nii ta läkski... Eestis ja Venemaal. Kas "Gulagi arhipelaagi" koolides ei õpitagi?
David Vseviov kordab oma artiklites üha, et meil tuleb kirjutada uus inimkeskne ja inimlik ajalugu, kaastunde, rahu ja päästmise ajalugu. Lugu sellest, kuidas, miks, tänu kellele meie paljukannatanud ja igavesti sõdiv maailm on siiski ellu jäänud - ja püsib elus siiamaani. Võib-olla alles seejärel hakkab ajalugu viimaks ometi inimkonnale midagi õpetama. Mitte sõda, vaid rahu.