Nälg koputab uksele, aeg toitu toota

Lääne-Virumaa viljakasvataja Jaak Läänemets leiab, et kui nitraaditundlikel aladel tegutsevad põllumehed panustavad osa oma tulust ühiskonna heaks, peaks riik seda neile ka kompenseerima. Makstakse ju toetust näiteks ebasoodsamal alal põllumajandustootmise eest.

Minu 900 hektarit põllumaad asub nitraaditundlikul alal. Ainult 14 hektarit on sellest alast väljas. Ma pean oma viljakasvatuses lähtuma veeseadusest ja Euroopa Liidu nitraadidirektiivist.

Need seadusaktid seavad piirangud väetiste kasutamisele. Ma ei vaidle piirangute vastu. Aitame säilitada puhast põhjavett; aitame kaasa, et Eesti inimestel oleks tarvitada kvaliteetne joogivesi.

Minul aga tekib küsimus, miks pean selle eest maksma mina? Väetiste piiratud kasutamine tähendab minu jaoks seda, et tulu viljakasvatusest on piiratud. Kui olen sellest rääkinud keskkonnaministeeriumis, kehitavad ametnikud õlgu: seadus on selline ja seda tuleb täita. Leian, et kui mina ja teised nitraaditundlikel aladel tegutsevad põllumehed panustame oma tulust mingi osa ühiskonna heaks, siis peaks riik selle meile kompenseerima. Miks peame tegema kingitusi?

Eriti kentsakas on veel see, et sarnane eurotoetus on praktiliselt olemas: nimelt makstakse toetust ebasoodsamal alal põllumajandustootmise eest. On selge, et ka nitraaditundlik ala on tootmiseks ebasoodsam ning tootmine seal on piiratud. Viljaturul oleme teiste põllumeestega võrdsed, meile vilja eest rohkem ei maksta.

Meie, nitraaditundlikel aladel tegutsevate viljakasvatajate põhjendatud nõue on, et ka meid tunnistataks ebasoodsamal ehk siis piirangutega alal tegutsevateks tootjateks ja saamata jäänud tulu kompenseeritakse toetusega.

Olen ka seda meelt, et ei ole mõtet maksta suuri summasid lihtsalt rohumaade niitmise eest. Sellest on kujunenud omaette äriprojekt, millega riigi käest kergelt raha saada. Potentsiaalne põllumaa on läinud omaette ärimeeste, nn niitjate kätte ja kohalik talunik, kellel on vaja heina, ei pääse löögile.

Tean, et niitmise eest makstavat toetust põhjendatakse haritava maa säilitamise vajadusega. Mina küsin, kui kaua neid alasid säilitatakse? Kui kaua kulub selle maa uuesti põllumajandustootmisse võtmiseks? Mis nende alade hoidmine maksab ja kas see tasub ära?

Praktikas on kujunenud nii, et need alad on põllumajandustootmisest väljas ja jäävadki nii, kuni nende abil saab kergesti raha teenida.

Nälg koputab uksele. Aeg on hakata rääkima toidu tootmisest!