Nälga või alatoitlust kannatab maailmas 800 miljonit inimest, kuigi toitu toodetakse piisavalt kõigi jaoks



RUKKIPÕLD
Foto: Sven Arbet

Maailma põllumajanduse ja toidu-organisatsioon FAO on ilmutanud järjekordse prognoosi. Kui viimased 5 aastat on koos OECD-ga projitseeritud põllumajanduse ja toidu olukorda lähemaks 10-ks aastaks, kus pearõhk on erinevate toiduainete turuprognoosil, siis äsja ilmunud ettevaade vaatab kuni käesoleva sajandi lõpuni, vahepealsed olulised sihtaastad on 2035 ja 2050. Käsitletakse väga erinevaid põllumajandustootmisega seotud aspekte toiduvajadusest kuni migratsioonini.

Eks toidu vajadus alga sööjate hulgast ja elujärjest. Seepärast käsitletakse seekord põhjalikult rahvastiku- ja majandusarengu prognoosi. Pikemad prognoosid on üldiselt lehtrid, kuhu on haaratud mitu võimalikku stsenaariumit. Seepärast mahub rahvastikuprognoos aastaks 2100 vahemikku 7 kuni 17 miljardit. Aastaks 2050 on aga üsna kindlalt 9-10 miljardit. Regiooniti on muidugi suured erinevused. Kui Hiinas oodatakse rahvastiku tippu aastaks 2040 ja pärast seda tuleb langus, siis Lõuna-Aasias peaks tipp tulema 2070. Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas on tippu oodata 2080 paiku, aga Sahhaara aluses Aafrikas saabub tipp alles järgmisel sajandil. Kui praegu on Aafrikas 1 miljardi elaniku ümber, siis sajandi lõpuks oodatakse selle arvu neljakordistumist ehk sajandi lõpul peaks 30-40% maailma rahvastikust elama Aafrikas.

Teine oluline muutus on globaalne urbaniseerumine. Just äsja ületas maailm piiri, kus linnades elab juba rohkem inimesi kui maal, aga sajandi lõpuks prognoositakse, et linnades elab 2/3. Kolmas oluline rahvastiku trend on vananemine. Juba viimase 50 aasta jooksul suurenes üle 65 aastaste osakaal maailmas 5-lt 8-le protsendile, aga sajandi lõpuks prognoositakse eakate osakaaluks lausa 23%. Samas on olukord regiooniti väga erinev Lähema kolmekümne aasta jooksul tuleb arvestada sellega, et peamiselt Aafrikas ja Lõuna-Aasias on noori inimesi vahemikus 15-25 1,2 miljardit. Neile töö leidmine on tõeline väljakutse. Kui tööd ei ole, siis nad liiguvad ehk migreeruvad – kõigepealt linnadesse, siis naabermaadesse ja sealt teistele kontinentidele.

Meile tundub, et kõik migrandid tulevad Euroopasse. Kõigepealt tuleks nimetada, et on olemas selge vahetegemine põgenike ja migrantide vahel. Kui põgenikke (või vägivalla mõjul mujale asunuid) oli 2013.a. maailmas kokku 65 miljonit, siis migrante oli ligi 250 miljonit. Ligi 90% põgenikest olid asunud madala sissetulekuga lähi-riikidesse, migrandid aga jaotuvad enam-vähem võrdselt kolme maailmajao vahel: Euroopas ja Aasisas on kummaski 75, Põhja-Ameerikas 54 miljonit. Lisaks sellele hinnatakse sise-migrantide arvuks 740 miljonit.

Migrandid on valdavalt noored mehed, kes ei leia sobivat/tasuvat tööd oma kodukohas ja loodavad linnades leida tööd, millest saadud tasuga toetada oma perekondi kodukohas. Migrantide poolt koju saadetud raha on mitu korda suurem, kui igasugune arenguabi kokku (arenguabi oli 2013.a. 160 mlrd). Maailmapanga hinnangul oli 2015.a. koju saadetud raha e. rimess 600 mlrd USD, millest ca 80% saadeti madala sissetulekuga maadesse. Rimess on paljude maade SKT-s olulisel kohal ulatudes üle 20% kümmekonnal riigil, mille hulgas on ka endised NL riigid Tadžikistan 35%, Moldova 22% ja Kõrgõzstan 22%. Absoluutarvudes on suurimad rimessi saajad India, Hiina, Mehhiko, Filipiinid, Bangladesh ja Nigeeria.

Arenguabist tuleb suurem osa (üle 90%) OECD riikidest. OECD on ka seadnud sihtmärgiks, et arenguabi osakaal võiks olla 0,7% SKT-s. Üle selle taseme panustavad Rootsi (1,4%) Norra (1,05%), Luksemburg (0,9), Taani (0,85) ja Holland (0,76). Soome on siht-tasemele lähedal, Eestis aga on ODA osakaal 0,17 ehk sihttasemest 4 korda vähem. Umbes sama suure osakaaluga panustab ka USA.

Muidugi lasub omal maal elu korraldamise kohustus ikkagi kohalikul valitsusel. Pole aga keeruline mõista, et paljude maade valitsuste administratiivne suutlikkus pole kiita, samuti on väga piiratud majanduslikud võimalused. Paljudes riikides on piirkondi, mida valitsus üldse ei suuda kontrollida.

Samas tabavad peamiselt tööstusmaade tõttu toimunud keskkonna saastumine ja sellega seotud kliimamuutused peamiselt arengumaid, kus tekitavad olulist majanduslikku kahju. Ekstreemsete temperatuuride ja põudade arvu suurenemine on kindel aeglane trend, tugevate tormide ja üleujutuste arv on aga kahe-või kolmekordistunud võrreldes eelmise sajandi lõpuga. Kui Lähis-Idas ja Sahara-aluses Aafrikas teeb põllumajandustootmisele põhiliselt kahju põud (vastavalt 99 ja 89% kahjudest), siis Aasias ja Ladina-Ameerikas tekitavad peamist kahju üleujutused (vastavalt 86 ja 60% kahjudest). Kariibi mere piirkonna riikides on ka tormide tekitatud kahju osakaal suur - pea kolmandik.

Arengumaade valitsused püüavad muidugi kõigepealt hakkama saada sellega, et inimestel oleks süüa. Hinnanguliselt kannatab nälga või alatoitlust 800 miljonit inimest, kellest üle poole elab Ida- ja Lõuna-Aasias, neljandik Sahara-aluses Aafrikas. Aastaks 2050 on prognoositud alatoitluse all kannatavate inimeste hulga vähenemine 330-le miljonile, mis oleks väga suur saavutus, eriti kui arvestada, et praeguse tempo jätkudes tuleb aastas juurde 80 miljonit suud. Nii et siis 460 miljoni näljast päästmisele lisaks tuleb maailmal täiendavalt toita veel 2500 miljonit ehk kokku ligi 3 täiendavat miljardit.

Olukord on tegelikult kurioosne. Ühelt poolt on ligikaudu 2 miljardit kehvasti toidetut (teatud toitainete defitsiit), teisalt aga 2 miljardit ülekaalulist. Isegi sellises tervisliku Vahemere-köögi poolest tuntud riigis nagu Itaalia, ületas ülekaaluliste osakaal hiljuti poole. Ülekaal põhjustab diabeeti (pea poolel haigusjuhtudest), südame isheemiatõbe (neljandik juhtudest) ja erinevaid vähi vorme (vähemalt viiendik juhtudest). Kulud söömisest tingitud haiguste raviks ja töövõime langusest tingitud kahjud ulatuvad mõlemad miljarditesse dollaritesse.

Toitu toodetakse tegelikult juba praegu piisavalt kõigi jaoks, ainult et kõike ei saa süüa ja seda erinevatel põhjustel. Tubli kümnendik läheb kaotsi saagi koristusel ja seda kõigis maakera piirkondades. Koristatud saagi hoidmisel on kadu teine kümnendik, seda just arengumaades. Töötlemisel-pakendamisel tekkiv kadu ulatub 3-7%-ni, jaotussüsteemis kaob veel 2-6%. Euroopas ja Põhja-Ameerikas aga visatakse vähemalt kümnendik juba valmis toodetud toidust lihtsalt minema, olgu liiga suure portsjoni ahnitsemise tõttu või ei jõuta ostetud või müügiks võetud toitu säilivusaja jooksul süüa/realiseerida. Vaatamata regionaalsetele erinevustele läheb toodetud toidust nii või teisiti raisku vähemalt üks kolmandik, ilmaasjata kulu keskkonnale on seega ka tootmiseks kulutatud sisendid nagu vesi, mullaviljakus, energia jm.

Toidu toomine on aga globaalselt ka enim hõivet pakkuv sektor. Kuigi põllumajanduslikus esmatootmises on hõive drastiliselt langenud, jääb kogu toiduketis töötajaid arvesse võttes toidutootmine-töötlemine-pakkumine ikka üheks oluliseks sektoriks ka kõrge sissetulekuga riikides. Sahara-aluses Aafrikas aga prognoositakse tööhõivet esmatootmises veel 2100 aastaks üle 40%. Muidugi on töö põllumajanduses aafrikaliste temperatuuride ja tehnoloogilise taseme juures kõike muud kui meeldiv ajaviide. Isegi kui rakendataks mõõdukat mehhaniseerimist suudab inimene kuumas kliimas poole vähem tööd teha ja vajab taastumiseks poole rohkem aega. Seepärast on mobiilide kaudu ka väikestesse küladesse jõudvad suurlinna tuled tugev ahvatlus.

Kõrge sündivuse ja üha parema meditsiinilise teeninduse (kõrge suremuse kiire vähendamise) tõttu jääb maal töökäsi üle. Tulemuseks on migratsioon, algul oma maa linnadesse, hiljem naabermaadesse või teistele kontinentidelegi. Võõr(/külalis)töölised tekitavad pingeid tööturul (võtavad töökohti ära, suruvad palgataset alla). See võib kujuneda oluliseks konflikti-allikaks konkurentsi kõrval üha napimaks jäävate loodusressursside üle, mis veelgi karmistub kliimamuutustest põhjustatud hädade tõttu.

Igal juhul on oodata migratsioonisurve kasvu. Migratsiooni positiivne mõju avaldub rimessi kõrval ka teadmiste ja tehnoloogiate ülekandes. Rimessi, tehnoloogia edenduse ja nõu-abi kõrval on oluline panustada haridustaseme tõstmisse, sest see näib olevat peamine hoob ka sündivuse reguleerimisel. Sündivust on võimalik reguleerida ka vaid selgitustööga nagu näitab Mauritiuse kogemus. Muidugi on Mauritisusel, kus elatustase umbes Eestiga võrdne, lisaks mõõduka suurusega saarelisusele ka administratiivselt ülevaatlik eriolukord ja väga soodsad tingimused turismiks. Siiski pole mindud massturismile panustamise teed, vaid areng on olnud tasakaalustatud. Kuni ülikoolini on haridus tasuta, kirjaoskuse tase on 90%. Lapsi naise kohta 1,3.

Haridustaseme seost sündivusega vaadati ka Davosi majandusfoorumil 2015.a. Seal esitatud andmetest nähtub, et näiteks Etioopias, Ghanas ja Keenias oli aastaks 2010 väga ligilähedane muster, kus ilma hariduseta naistel oli 6-7 last, algharidusega naistel 5, aga keskharidusega naistel aga alla 3. Iga järgmine haridustase (alg-, põhi-, kesk-kool) võttis ühe lapse vähemaks. Muidugi on ka erandeid.

Nagu viimastest analüüsidest nähtub on haridustase ka oluline tegur terrorismis. Terrorismi FAO ülevaade ei käsitle, aga migratsiooni teema juures ilmub praegu terrorism möödapääsematult punase rätikuna. Muidugi toovad migrandid endaga kaasa oma tavad ja religiooni, mis võimaldab neil identiteeti säilitada ja saada tuge saatusekaaslastelt. Tavade hulka võivad kuuluda lähteriigis aktsepteeritud praktikad, mis sihtriigis kvalifitseeruvad kuriteoks (auroimad, ahistamine jms.). Töötus, vahendite puudus ja madal haridustase on aga heaks pinnaseks kriminaalsele tegevusele, mille „õieks“ on terrorism.

Viimase aja terroristide enamiku juures saavad need eeldused enamasti kokku. Teise põlve migrandid elavad ilmselt sügavamalt läbi oma olukorra perspektiivitust (lõimumise lootusetus, sobiva töö saamise võimatus), madal haridustase ei võimalda mõistlikku tööd, rohke vaba aeg on heaks pinnaseks ajujahti pidavavatele tegelastele. Pisikuritegude eest kurjategija märgi saamine vähendab perspektiive veelgi ja suurendab valmisolekut „märtri“-surmaks.

Selliseid on tuhandeid. Politsei hoiab neil silma peal, aga targad oleme enamasti ikkagi tagantjärele, kui radikalism on realiseerunud ja mitu süütut inimest on oma elu pidanud jätma. Mida rohkem migrante juurde tuleb, seda rohkem saab olema potentsiaalselt radikaliseerunuid. Terrorismist me ilmselt ei pääse, tuleb õppida sellega elama. Tõenäosus ohvriks langeda väheneb, kui vältida rahvarohkeid kohti (nagu hiljutine massipaanika Torinos näitas, ei pea pommi olemagi, juba sõna mõjub), aga see tähendab, et meie peame muutma oma tavapärast elustiili. Õnneks on jõustruktuurid õppinud, ja reageerivad otsustavalt, see vähendab ohvrite hulka.

Kuidas reguleerida põgenike ja migrantide vastuvõtmist on paras pähkel, millele siiani pole leitud õiget vastust. Praegune olukord tundub olevat nagu mõlemalt poolt aktsepteeritud ellujäämis-sport, kus preemiaks elamisluba Euroopas. Jätkuvalt töötab paadipõgenike/migrantide vastuvõtmine, kuigi ka vastuvõtjad teavad, et tulijad on pidanud oma koha eest paadis senised säästud vedajatele andma. Mingit garantiid ülejõudmise kohta pole, aga senise statistika põhjal on märja haua leidmise tõenäosus vaid 5%, see kannustab. Potentsiaalseid põgenikke/migrante on kümnetes miljonites, surve Euroopa - ja laiemalt kõrge sissetulekuga riikide - piiridele kasvab.

Samas on meie huvides, et elu normaliseeruks igal pool meie planeedil. Tulemuseks oleks vähem halba migratsiooni, vähem survet keskkonnale, paremad võimalused äriks ja kaubanduseks ning turismiks. Selleks tuleb abi suunata sinna, kust migratsioon lähtub. Eelkõige aitab haridus, aga ka nõu-abi. Mitte piirduda katastroofiabiga, mida oleme seni valdavalt praktiseerinud.


Maalehel on ilmumas kõigile eestlastele oluline raamatusari “Eestile elatud elud”.
Raamatusarja saab tellida raamatud.maaleht.delfi.ee või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare