Natsionalismi naasmine Euroopasse
Majesteetliku Viini tänavatel ilutsevad üleelusuuruses valimisplakatid. Kui enamikul neist on jäädvustatud senise võimukoalitsiooni liidrite konservatiivne hoiak ja hall pea, siis ühel särab filminäitlejaliku välimusega noor mees, silmad fototöötlusega elektrisiniseks toonitud. See on Austria natsionalistliku partei FPÖ liider Heinz-Christian Strache.
Valimispäevaks on plakatitele kleebitud kollane tänusilt, viisakusavaldus kõigile neile, kes kõnealuse erakonna poolt hääletasid. Ja põhjust valijatele tänulik olla on küllaga - üle pika aja on Austria natsionalistlikud parteid FPÖ ja karismaatilise paremäärmusliku Jörg Haideri juhitav BZÖ teinud kahe peale märkimisväärse tulemuse, neid eelistas ligi kolmandik valimiskastide juures käinutest.
Erinevalt Saksamaast, mille praegune põlvkond juutidele mälestusmärke püstitades ja neonatse kontrolli all hoides veel oma vanemate patte lunastab, pole aga austerlaste hulgas paremäärmuslus sugugi nii taunitud.
Vanade parteide aeg läbi?
"Eelmine, sotsiaaldemokraatide ja konservatiivide koalitsioon ei saanud hakkama, ainult kaklesid omavahel, aga midagi ära teha ei suutnud," kommenteerib olukorda eakas veendunud konservatiivide valija Viini külje alt. Austria päevalehe poliitikaajakirjanik läheb veel kaugemale, väites, et sotsiaaldemokraatide ja konservatiivide aeg tänases Euroopas hakkab läbi saama.
Samas annavad kõikjal tooni järjest suurenevad immigrantide kogukonnad. Euroopa metropolides laienevad linnaosad, kuhu hämardudes oma tervisest hooliv valge inimene jalga ei tõsta.
Brüsselis oli Gare du Midi ümbrus kunagi väidetavalt eksklusiivne elurajoon, tänagi on räpased poeaknad ja Egiptuse linnaosaga sarnanev kaubandus veidras vastuolus kauni arhitektuuriga.
Pean tunnistama, et kui hämarduval koduteel tuleb taluda mööduvate mustanahaliste pidevat vilistamist, kipub endalgi tolerantsist puudu tulema. Emotsioon võtab võimust.
Kuigi immigrantide sarjamine pole poliitiliselt korrektne, peetakse muulaste sissetungi Euroopas suurimaks ohuks turvalisusele ja elukvaliteedile. Ja paraku pakuvadki ainsaid arusaadavaid lahendusi populaarsust koguvad natsionalistlikud parteid.
Belgia flaami paremäärmusliku partei juht on öelnud, et nad keelaksid võimule tulles ära tänaval liikumise kaetud näoga ning ei lubaks siia tööle tulnud moslemitel kogu suguvõsa piiri tagant kaasa võtta.
Need lubadused ei kõla ehk teist kultuuri ja religiooni austavalt, aga on valijatele lihtsad ning mõistetavad.
Võõraviha ühendab
Viha võõra vastu on olemuselt primitiivne emotsioon. See ei nõua ajalooteadmisi ega analüüsivõimet ning seda poliitilises populismis ära kasutada on imelihtne. Rahvusliku vaenu õhutamise taha saab kergesti peita sisepoliitikas tegemata tööd.
2020. aastaks on Euroliidu kodanike hulgas kolmandik pensionärid ning paljude europoliitikute arvates on kontrollitud immigrantidevool ainus võimalus edukalt säilitada senine sotsiaalne ja majanduslik heaolu ka aastakümnete pärast. See omakorda tähendab aga kümnete ja sadade tuhandete näiteks türklastest võõrtööliste aktsepteerimist.
Kuigi eestlasele tema kodutänaval moslemid üldjuhul vastu ei kõnni, pole vaen teistsuguste vastu meilegi võõras. Pronkssõduri teisaldamisest alates müüb meedias iga Venemaa ja venelastega seotud teema. Käsitluse mustvalge toon toob kommentaariumidesse sadu üheülbalisi arvamusi, üks radikaalsem kui teine ja iga teisitimõtleja materdatakse virtuaalmaailmas maatasa.
Ühine viha võõra vastu kipub ühendama enam kui samasugused pereväärtused või haridustase ning juhtima tähelepanu kõrvale oma riigi teistelt probleemidelt. Olgem siiski õnnelikud, et meil muulased tänaval naisi valge nahavärvi pärast ei jälita ning nende jaoks pole aumõrvad kultuuri osa.
