Nii vähe ja samas nii palju
Aga just see pealinnast välja saamine hoiabki mind ajakirjanikuna elus ning näitab kätte, mis päriselus toimub. Et niinimetatud glamuurse elu hiilgus ja viletsus jääb enamiku Eesti rahva probleemidest oi kui kaugele...
Berliinist pärit Robert umbes nii oma elumuutust kirjeldaski. Finantsjuhist noormees tundis ühel päeval, et peale raha- ja kultuurimetropolide peaks kusagil veel alles olema lihtne maalähedane elu, kus inimesed teevad oma kätega tööd ja tunnevad südamega rõõmu.
Lühikese otsimise peale leidis ta Camphilli projekti, mis toetab väeteid ja viletsaid üle maailma juba II maailmasõjast alates ning mille üks küla tegutseb Eestis. Pahklas.
Seal nüüd Robert koos 17 eestlasest vaimupuudega inimese ning mõne vabatahtlikuga elabki. Endine pintsaklipslane lüpsab lehmi ja viskab laudast sõnnikut välja ning sööb ehtsat eesti toitu koos suure perega, kus keegi kedagi ei aita, vaid kus kõike tehakse koos.
Katariina, samuti Saksamaalt pärit, on selle küla hing ning tänaseks juba eestlanna - ta tuli Pahklasse 17 aastat tagasi ning räägib eesti keelt sama kiiresti kui mina.
"Ära mulle päevaajal tuppa helista, ma olen kogu aeg kusagil väljas tööl. Meie elu põhimõte on, et kõik on võrdsed ja elavad võimalikult ühesugust elu," selgitab Katariina mulle pisut umbusklikult, sest ta ei looda, et ma nende elust esimese hooga täpselt aru saan.
Televiisorivaatamine näiteks sellesse ellu ei kuulu. "Passiivne telerivahtimine ei anna meie inimestele midagi juurde. Meie elu põhimõte on panna igaüks ennast aktiivselt elus hoidma ja selle nimel tööd tegema."
Jah, mina ei peaks selles kommuunis vastu kolme päevagi. Selleks olen ma liiga laisk ja liiga mugav...
Järgmisel päeval sõitsin Keila-Joa metsakooli õpilaste ja õpetajatega kohtuma. Harva olen tundnud sellist ühe-pere-tunnet, nagu sealses koolis valitseb.
Sooja silmavaatega naisõpetajad rääkisid oma elust ja kiitsid oma õpilasi ning muidugi jõudsime ka rahamuredeni, millega on aastakümneid maadeldud kõigis Eestimaa koolides.
"Mõnikord kuulan ma hommikuti neid raadiosaateid, kus kogu aeg ärgitatakse kuulajaid helistama ning et iga kolmas helistaja saab saatetegijatelt 500 krooni. 500 krooni!" kordab direktor Tiina Saar ega jõua ära imestada, kui lihtsalt võidakse kusagil isegi praegusel ajal raha jagada.
Sattusin nägema saadet, kus Jordaania kuninganna Noor andis üle preemiad naistele, kes on maailma ja elu muutnud. Oli seal naisi verinoortest lauljannadest kuni eakate filmidiivadeni - modellid, ärinaised ja igat sorti heategijad.
Aga kõige sügavama mulje jättis nii mulle kui saalitäiele publikule üks tavaline ema Rwandast, riigist, kus 1990ndate keskel toimus genotsiid. "Tapeti ligi poolteist miljonit inimest - minu vanemad, mu mees ja mu vennad nende hulgas. Nemad tapeti, aga meid, naisi, mõisteti elama...
Täpselt nii: meid mitte ei jäetud ellu, vaid meid mõisteti elama! Meid, ellujäetud naisi, vägistati iga päev mitu kuud järjest. Ja maailm ei märganud midagi. Maailm ei reageerinud ei siis, kui meie rahvas tapeti, ega siis, kui ülejäänuid vägistati. Mul õnnestus elus hoida kõik oma kolm tütart - näete, nad on täna siin!" säras ema üle kogu näo ning näitas kolme teismelise šokolaadipruuni kaunitari suunas.
"Tänu kuninganna Noorele olen ma täna siin ja võin kogu maailmale öelda, et isegi siis, kui mitte keegi su kannatusi ei märka, tuleb vastu pidada oma laste nimel! Alla neelata oma uhkus, oma häbi ja alandus ning elada... Ja teate, ma olen nii õnnelik!" ütles alla 40aastane ema Esther ning säras nagu päike.
Mõnikord suudab üks tavaline ja tundmatu inimene öelda kolme minutiga rohkem kui tähtsad ja tuntud kogu oma eluga.