Niitmata rohust ja maasikatest

Nägin nädalavahetusel niitmata rohtu. Ma olen niitmata rohtu – või oli see hein, mingid kõrrelised igatahes – varem ka näinud, aga kuna seekord oli ta niitmata sellises paigas, kus ta harilikult niidetud on, jäi silma.

Mitte et ma arvaksin, et kui on rohi (või hein või kõrrelised), siis peab tingimata niidetud olema, ja kui on põld, siis ei tohi tema söötis olla, või üldse, et kui linn lõpeb, peab algama põld ja eelistatavalt ilusti üles haritud kujul.

Minu poolest võib loodus täitsa vabalt lokata, ja kus need puugid siis õilmitseda saaksid, kui me kõik heina jõhkral käel siledaks triigiksime. Puugil on samuti õigused.

Jajah, las lokata, ent olukord tuleb hoida kontrolli all. Pea koju unustanud loodusesõbrad on teinekord ikka kaunis pentsikud vaadata. Loodus on aegade algusest saadik väärikas vaenlane olnud ja saaks ka praegu kõigest inimese poolt seni tehtust paari inimpõlvega jagu.

Noh, viimane neist ei oleks ilmselt enam inimpõlv. Sõbralik sõda loodusega on alati käinud ja käib ka edaspidi, iga põld on selle märgiks ja iga võsa vastumärgiks. Puukallistamine on tore ja usk inimese kõikvõimsusesse armas, ent mõmmik näksab maitsval puukallistajal pea otsast ja on veel tänulik takkajärgi.

Tühipaljas niitmata rohi, kohas, kus ta muidu niitmata ei ole, tuletab seda meelde. Kohtumine puugiga väljaspool laboratooriumi sisaldab õpetlikku iva.

Mis siis et puukallistaja vatrab teadjal ilmel kliima soojenemisest, mannerjää kadumisest ja jääkarude hukust. Ja usub, et inimene on kõiges süüdi, hea veel, et muinasjutu-vanatühja kombel “Ise tegi, Ise tegi!” karjudes ilmarahvale naeruks ei jää.

Meenub, et Ivan Orava mälestustes kaebles tuntud kirjandusloolane kuuekümne kaheksandal aastal, et tankid viisid kevade ära. Vanal sepal tuli tükk aega selgitada, et see on ikka suvi, mis kevade ära viib, mitte tankid.

Nii siingi. Kirjutatud on, et ega inimene massina vastu saa, aga looduse vastu saab tema veel vähem. Mõistlikum on saada looduse poolt. Üldse on poolt mõistlikum kui vastu.

Mõne aasta eest oli telekas jõulu aegu kanal, mis näitas tundide kaupa elava halutule erksat praksumist. Vajutasid nuppu ja leegike lõõmas toanurgas. Väga rahustav, väga teraapiline. Selliseid väärt kanaleid võiks rohkem olla, mis näitaksid metsa, merd, niidetud ja niitmata heina, mõmmikut ja puuki ja miks mitte ka linna­sibinat.

Ilmavõrgus on nad tegelikult olemas, kõiksugu kakukaamerad ja
ilm.ee elavad ülesvõtted. Telekas ja arvuti on üheks saamas ning ilmselt umbes aastakese pärast ulatavad teineteisele käe nagu miilits ja punkar ning käivad seejärel käsikäes nagu kana ja juurvili. Tehes tiu-tiu-tiu. Siis saab igaüks oma ekraanile looduse vohama lasta ja seda turvalisest kaugusest vaadata.

No ja mida telekast näeb, seda tahaks ju ihukäega katsuma minna, millele muule kogu reklaam üles on ehitet.

Väljaspool telekat läheb elu edasi ning iga päev toob uusi kogemusi. Mineva pühapäev tuli sõbra pere eluga metsast välja ja käed olid täis kõrre otsa lükitud metsmaasikaid. Sellist pilti teadsin ma “Bullerby lastest”, ent ei osanud uskuda, et päriselus võiks kusagil korraga kõrretäie jagu metsmaasikaid kasvada.

Õde aga kiitis mul oma uut keraamilist panni ja ütles, et sellega on eriti hea pannkooke õhku loopida. Ma teadsin küll, et Pipi loopis pannkooke õhku, aga Pipi tõstis ka hobuseid, politseinikke ja kangeid Adolfeid ülesse – pidasin pannkoogiloopimist kirjanduslikuks liialduseks.

Ei tühjagi. Selgub, et kirjandusel ja elul on rohkem kokkupuutepunkte, kui arvata võiks. Mis muidugi kirjandusele palju plusspunkte juurde ei too, küll aga elule.

Moraal muidugi selles, et kui vahel natuke kõrrelisi niitmata jätta, on, mille otsa maasikaid toppida. Sest maasikaid, nagu äsja nägime, on. Tuleb lihtsalt teada, kuskohas.