Nord Stream — kas sõlmiti uus MRP?
Venemaalt gaasi saamiseks on juhtmeid küllaga. Hoolimata sellest, tahetakse keskkonnaohtlikku lisajuhet, mis kulgeks mööda Läänemere põhja Venemaalt Saksamaale.
Sõjalaevad, mis Nord Streami gaasijuhet turvama hakkavad, looksid piirde NATO ja Baltimaade vahele.
Turvamise ettekäändel on Venemaa hakanud oma Balti laevastikku kasvatama.
Näiteks ostab ta Prantsusmaalt dessantsõjalaeva Mistral. NATO andis sõjalaeva müügiks loa mitme liikmesriigi vastuolekust hoolimata.
NATO peasekretär Anders Fogh Rasmussen põhjendas, et ei pea Venemaad ohuks ning loodab, et Venemaa ei pea NATOt ohuks.
Vene riigiduumas vastu võetud seadus lubab riigiettevõttel Gazprom, mis on Nord Stream AG emaettevõte, luua torujuhtmete vastaste rünnakute takistamiseks tuhandeist võitlejaist koosneva hästirelvastatud era-armee, otsida läbi inimesi ja sõidukeid ning kasutada relva mitte üksnes objektide, vaid ka territooriumi kaitsmisel.
Eesti Riigikogu avalduses on öeldud, et merealuste objektide osas puudub avalikkusel igasugune kontroll, mis võimaldab gaasijuhtmega seonduvaid mis tahes intsidente käsitleda pahasoovlikult provokatsioonide või koguni rünnakutena.
Tõsi. Alati võib juhtuda, et ehitusjärgus juhe lõhkeb ning siis väidetakse, et selle lõhkasid fašistidest Eesti tuukrid või nähti sündmuspaigalt lahkumas meie piirivalvealust. Sellega õigustatakse aina suurema meresõjaväe loomist ning selle jätkuvat asumist Läänemerel.
Gazprom saigi õiguse era-armee loomiseks tänu väidetavalt toimunud terrorismiaktidele. Põhjamere laevastiku väeosad juba harjutasidki “Laadoga 2009” õppustel tegutsemist võimaliku relvakonflikti ja terrorirünnaku korral.
Näitemäng valijatele
NATO pole kasutanud võimalust gaasijuhet ära keelata ja Euroopa Liit on juhtme lausa heaks kiitnud. Sealjuures ei toetanud EL ettepanekut, mis nõudis ehituseks rannikuriikide nõusolekut.
Need faktid tõestavad, et EL ja NATO ei hooli Eesti julgeolekust. Eestlased müüsid Eesti mõlemale ühendusele maha, saatsid oma sõdurid USA ristisõtta Iraaki ja Afganistani ning EL ja NATO müüsid gaasi eest Eesti omakorda Venemaale maha.
Kõik, kelle territoriaalvett gaasijuhe läbib, on juba nõusoleku andnud ning juhtme veealuse osa ehitustöid alustatakse aprillis. Nüüd on juhtme ärakeelamine puhtalt Eesti valitsejate teha.
Kusjuures koostöös Soomega oleks seda juba ammu teha saanud. Nimelt lubab ÜRO mereõiguse konventsioon igal riigil määrata oma territoriaalmereks määratud lähtejoonest mere poole külgneva 12 meremiili pikkuse mereala.
Kui Eesti ja Soome oleksid seda õigust kasutanud, oleks mõlema riigi territoriaalmeredega saanud juhtme läbipääsuvõimaluse Venemaalt Läänemerele ära lõigata.
Ometi leppisid Eesti ja Soome 1993. aastal kokku, et vabatahtlikult nad õigust 12 meremiili pikkusele territoriaalmerele ei rakenda.
Samas ei saa Soomet juhtme ärakeelamise takistamises süüdistada, sest siiani pole meie valitsus selleteemalist ettepanekut Soomele teinud.
Võib-olla lubasid Eesti valitsejad ise meie riigi maha müüa ning juhtmevastane avaldus võis olla vaid näitemäng valijatele.
Nagunii tuleb territoriaalmeri 12 meremiili laiuseks määrata, et nõuda sõjalaevadelt rahumeelset läbisõitu laiemalt. Miks seda juba tehtud ei ole? See oleks olnud selge garantii ja märguanne soomlastele, et Eesti valitsejad on ka tegelikult valmis juhet ära keelama.
Toetust pole loota
Kui gaasijuhe ehitatakse, on NATO juhtidel lihtne öelda: “Me ei saanud Baltimaadele appi minna, me poleks suutnud Venemaa laevastiku piirdest läbi pääseda.” Sel juhul ei aitaks meid ka NATO ega USA isiklikud baasid ja nii või naa ei saaks me kummalegi toetuda.
Aasta pärast Vene–Gruusia sõda ütles Rasmussen, et näeb alliansi ja Moskva suhetes juba “positiivseid signaale”. “Meil on mitmes valdkonnas erimeelsusi,” jätkas peasekretär.
“Gruusia on üks neist, kuid need ei tohiks jätta enda varju asjaolu, et meil on ühised julgeolekuohud. NATO ja Venemaa peavad tegema koostööd sellistes valdkondades nagu terrorism, tuumarelvade leviku peatamine ja piraatlus.”
Nüüdseks on julgeolekualane koostöö taastatud ning Venemaa aitab oma territooriumi kaudu USA-l ja NATO-l varustust Afganistani tarnida.
Venemaa liitumisel NATOga käsitletaks tema agressiooni Eesti vastu NATO-sisese konfliktina. Kindlasti suudaks Venemaa endale õigustuse leida, näiteks fašistidest tuukerterroristide näol, keda Eesti valitsus varjab.
Pealegi omab Venemaa ÜRO julgeolekunõukogus vetoõigust, mida kasutades ta sundis ÜRO vaatlejaid enne Vene–Gruusia sõda Gruusiast lahkuma.
Mikk Kündre on TTÜ tudeng
