Oht unustada
Arvan, et ei eksi, kui väidan, et paljud eestlased pole selle päeva suhtes eriti entusiastlikud. Oma trotsis viitavad nad faktile, et punadiktatuuri all vaevelnud rahvaste kannatusi pole siiani holokaustiga sarnase, üldtunnustatud mälestuse vääriliseks peetud.
“Suhtumises kommunismi on siiani näha raudse eesriide edasikestmist Euroopas,” väitis Brüsselis toimunud ajaloolaste kohtumisel ka Tšehhi professor Neela Winkelmann. Kui holokausti tragöödia on kõigile teada ja taunitud, siis kompartei poolt valitsetud maades toimunu on tavaliste Lääne inimeste jaoks endiselt ebamäärane, arusaamatu, ilma selgete numbrite ja sümboolselt mõjuvate kujunditeta.
Sihikindel töö kannab lõpuks ometi vilja
Sellist teadmatust illustreerib hästi hiljutine uuring Rootsist, kus 95% keskkoolinoortest teadis Auschwitzi tähendust, kuid 90% ei olnud midagi kuulnud Gulagist. Nii kajastubki vähene teadlikkus reaalses elus — ehkki Euroopa Parlament on kutsunud ELi liikmesriike tähistama 23. augustit üleeuroopalise kõikide totalitaarsete ja autoritaarsete režiimide ohvrite mälestuspäevana, pole seda seni omaks võetud.
Siiski ei saa väita, et kommunismi kuriteod on täiesti unustuses. Sarnaselt holokausti teadvustamiseks sihikindlalt töötanud juutidega on sama tee ette võtnud ka sajad Ida-Euroopa ajaloolased ja poliitikud. Ning nende jõupingutused on hakanud vilja kandma. Neli aastat tagasi mõistis kommunistlikud kuriteod hukka Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee, eelmisel aastal jõudsid sama kaugele ka OSCE Parlamentaarne Assamblee ja Euroopa Parlament.
Kuid peale kuiva ja ametliku paberitöö on teema viimine tavainimesteni vähemalt sama tähtis, ning emotsionaalne kunstilooming on deklaratsioonidest kindlasti mõjusam. Peetakse ju 1978. aastal USAs linastunud telesarja üheks murrangupunktiks, mis holokausti kui mõiste iga tavainimeseni viis. Nii peamegi pöialt hoidma, et Sofi Oksaneni raamatutel või Imbi Paju filmidel oleks suur edu ka mujal kui ainult meie kandis. Ning lootma, et nii andekaid loojaid leiduks üha rohkem.
Hävitatud elusid ei saa pingeritta panna
Tegelikult puudutavad need teemad ka Lääne inimesi. Eelmainitud kohtumisel rääkis Rootsi teadlane Anders Hjemdahl kogemusest, mis ta on saanud Ida-Euroopa lähiajalugu tutvustavatel seminaridel oma kodumaal. Inimesed on olnud väga huvitatud ja naaberriikides juhtunust kuuldes isegi pahased, et miks neile sellest varem pole räägitud, rõhutas Hjemdahl.
Selliselt pinnalt on hea edasi minna. Jääb vaid loota, et kommunismi ränga taaga teadvustamisel õnnestub ka lääneriikide eliidi seas ületada vanadest minevikusidemetest või praegustest ärihuvidest tingitud vastuseis ja totalitaarsete režiimide kuriteod saavad võrdse hukkamõistu olenemata sellest, kes ja kus neid korda saatsid.
Kemplus selle üle, kes on suuremad ohvrid, ei kaunista kedagi ning hävitatud inimelusid ei saa tähtsuse järjekorda panna. Loodetavasti juba õige pea nimetatakse kommunismi kuritegusid samas reas natsismi ja teiste totalitaarsete režiimide kordasaadetuga ning ükski rahvas ei pea end tundma unustatuna.
