Õitsenud roosid
Rooside revolutsiooni kangelast Mihheil Saakašvilit ei peeta enam ainumõeldavaks liidriks. Suur osa rahvast leiab, et tema kõrval on teisigi, kes väärivad juhirolli.
Gruusia sisepoliitiline spekter on muutunud mitmekesisemaks. Kui arvestada seda, et tuleval aastal muutub Gruusia presidentaalsest riigist parlamentaarseks, siis on ainult tervitatav, et poliitiline võitlus kolib tänavatelt üha enam parlamendiseinte vahele.
Asend määrab kõik
Öeldakse, et inimene on ise paljudes oma hädades süüdi. Eks sama kehtib suuresti ka riikide ja rahvaste kohta. Gruusia puhul on vaatlejad tähendanud, et takistus nende ponnistustele normaalseks Lääne-taoliseks demokraatiaks saamisel on olnud selle maa rahva keevaline iseloom ja demokraatlike traditsioonide puudumine. Siin tuuakse tavaliselt näiteks 1990. aastate kodusõda.
Mihheil Saakašvili kohta on öeldud, et ta on küll teinud palju uue Gruusia ülesehitamisel ja saavutanud lühikese ajaga hämmastavaid tulemusi, kuid oma loomult on ta liiga ettearvamatu ja autoritaarne ning kipub kõigiga tülli minema. Küllap on kõigis nendes väidetes tõetera sees.
Ometigi on siin üks suur aga. Gruusia arengu (nii minevikus, olevikus kui ka tulevikus) seisukohalt on määrav selle riigi geopoliitiline asend, täpsemini selle olulisus piirkonna kõige ambitsioonikama tegija Venemaa jaoks. Ükskõik mismoodi Gruusia ka käituks ja kes tema eesotsas oleks – kui Venemaal tekib vajadus, on liisk langenud. Ega siis asjata arvata, et kui Iisrael ründab Iraani, on Venemaal eluliselt vaja Gruusia oma kontrolli alla saada.
Siin muide on paslik tuua paralleel ka Eesti ja tema geopoliitilise asendiga. Ei kannata ju kriitikat väited, et kui Eestis oleks 1930. aastatel olnud demokraatlik valitsus, õnnestunuks okupatsioon ära hoida – see oli vältimatu nagu aastaaegade vaheldumine.
Kuidas vältida uut lõksu?
Kogu sellesse konteksti langeb ka 2008. aasta sõda, mille peamine põhjus oli ikkagi see, et Moskval oli vaja tõkestada Gruusia pääs NATOsse, sest see oleks tähendanud selle riigi “kaotamist” igaveseks. Selle konflikti puhul ei oma tähtsust, kes tegi esimese paugu. Ei oma tähtsust ka see, kas Putin ikka ütles, et tal oli juba kaks aastat tagasi valmis plaan sõjaks Gruusiaga või oli tal “lihtsalt” plaan Lõuna-Osseetia kaitseks.
Fakt on see, et Gruusia meelitati lõksu ehk sõtta ja selle nimel oli tublisti tööd tehtud: tekitatud kunstlikult juurde tuhandeid Vene kodanikke, ehitatud raudteed sõjaväe jaoks, õpetatud välja paramilitaarseid üksusi.
Tegelikult on lausa ime, et Venemaal ei õnnestunud kogu Gruusiat vallutada, eriti kui arvestada, kuivõrd loid oli lääneriikide sekkumine. Kuid ka see, et Gruusiast on ilmselt igaveseks ära lõigatud suur tükk tema territooriumist, on Tbilisi jaoks piisavalt frustreeriv, ja eks seda on opositsioon Saakašvili vastu edukalt ka ära kasutanud.
Muidugi ei tähenda see kõik, et Saakašvili on ainus ja õige ning kõik tema vastased võõrriigi käsilased. Asjaolu, et üldine hurraahüüe presidendile on kadumas, näitab kõige paremini, et Gruusia on õigel teel. Riigijuhid naudivad aastakümnete pikkust pea 100protsendilist toetust ainult diktatuuririikides.
