Olev Poolamets: homoseksuaalsusest probleemi tegemine on pehmelt öeldes veider
Vähemalt seitse protsenti inimestest on homoseksuaalsed ja nii igas ühiskonnas, seega ei ole küsimus propagandas.
Sel põhjusel ei käsitleta suures osas Lääne ühiskonnas juba alates 70ndatest aastatest homoseksuaalsust hälbelise käitumisena.
Reeglina on meie peades kujunenud homseksuaalsusest teatud stereotüüp, kuid tegelikkuses võib homoseksuaalne olla missugune inimene iganes. Ta võib olla professor, kunstnik, sportlane, lihttööline, sõjaväelane, ükspuha missugusest eluvaldkonnast ja välimusega.
Inimesel ei ole probleemi ei ole, kui ta tunnistab enda identiteeti ja suudab luua täisväärtuslikke samaväärseid suhteid.
Probleem tekib, kui hakatakse sildistama tema seksuaalse orientatsioonile vastavalt. See põhjustab palju emotsionaalseid kannatusi ning tekitab ängi ja frustratsiooni.
Alandamine on paljude inimeste loomusesse sisse programmeeritud
Nõukogude ajal kasutati inimese homoseksuaalsust sageli tema alandamiseks ja tihti ka manipulatsiooniks. Täna Venemaa poolt pakutav seksuaalharidusmudel (tegelikult seda mudelit minu teada polegi), kus ei tohiks rääkida homoseksuaalsetest inimestest kui normaalsetest inimestest, põhjustab samamoodi kannatusi. Ühtlasi muutuvad inimesed nii lihtsalt manipuleeritavataks.
Paljude inimeste loomusesse on teise alandamine sisse programmeeritud. Seda on elus niigi palju, antud juhul võiks üks juba selgeks räägitud teema vähemalt Lääne maailma mastaabis sellest manipulatsiooniahelast välja saada. Teema on vähemalt sotsioloogia, seksuaalsuse-seksoloogia valdkonnas vägagi uuritud, nii et homoseksuaalsusest probleemi tegemine on pehmelt öeldes veider ja inimesi kahjustav.
Nõukogude aja eriline manipuleerimine, mida seostatakse homoseksuaalsusega, oli vägivald. Eriti meestevaheline vägivald. Meestevahelist vägivalda kasutati ära ja kasutatakse siiani vanglasüsteemis. Kui keegi midagi valesti tegi, ei vastanud olemasolevatele standarditele, siis ta lihtsalt vägistati ja sunniti n.ö teiste seksuaalseid tunge rahuldama. Antud juhul ei ole tegemist homoseksuaalsuse, vaid seksuaalse vägivallaga, inimsuse alandamisega. See ei tunne soolisi piire. Fakt on see, et Nõukogude Liidus oli miljoneid vange ning võib suure tõenäosusega arvata, et seda tüüpi regulaarsed alandamised ja mõnitamised nii Nõukogude armees kui vangalsüsteemis on oma jälje jätnud paljudesse. Ekslik on seda seostada homoseksuaalsusega.
Samas ma ei imesta inimeste frustratsiooni üle, sest nii mõnedki on seda tüüpi vägivallaga kokku puutunud (ka heteroseksuaalsed inimesed), see omakorda tekitab ängi ja arusaamatust. Vägivaldne inimene on vägivaldne, seda on toetanud paljuski grupimentaliteet ja olemasolev režiim.
Toonitan, vägivald on vägivald sõltumata soost.
Soome või Rootsi hariduses on jõudnud sinnamaani, et seksuaalharidus on ka mõnede leerikoolide osas ning inimest vaadeldakse kristluses ennekõike hoolivuse ja kaastunde printsiipide järgi, hinnates ka seda mida teadus ütleb. Paljuski ei ole homoseksuaalsuse teemadel rääkimine keerukas ka kristliku religiooni kontekstis, sest inimene on inimene ning omavahelised hoolivad suhted on sõltumatud soost orientatsioonist.
Läänegi ühiskonnas on omad valupunktid, kuid antud temaatikas on paljudes riikides olulised diskussioonid läbitud, inimesed tunnevad ja suhtlevad üksteisega sõltumata seksuaalsest orientatsioonist ja seetõttu aktsepteeritakse lihtsamalt ka homoseksuaalsete inimeste kooselu, suheldakse omavahel hirmuta lihtsalt probleeme tekitamata. Erinevused siiski on riigiti ja piirkonniti üsna olulised.
Omaette teema on homoseksuaalne püsisuhe sealhulgas perekond, selles on kogemused pikemad Taanis, kus esimene homoseksuaalne kooselu sõlmiti 1. oktoobril 1989 aastal. Sellel teemal on diskussioon vajalik, eriti oluline vaadelda seda, mis kogemused on mujal. Kui palju suudab korvata mees-mees suhe naise puudumist lapse kasvatamisel. Suuresti kindlasti suudab. See, et kaks meest elavad koos püsisuhtes, ei peaks probleemiks olema.
Keeruline on seda inimestel kindlasti aktsepteerida kui ei tunnegi ühtki homoseksuaalset inimest. Üleskutsed, "ärge suhelge homoseksuaalsete inimestega!" on pehmelt öeldes küünilised. Reeglina probleemid kaovad, kui tunda enda kõrval mõnda homoseksuaalset töökaaslast või naabrit, sest inimlikus ja eetilises mõttes ei ole meis erinevusi.
Imelik muidugi, et 20 aastat vabadust põhjustab nii palju frustratsiooni.
Inimesed peaksid tegelema enda probleemidega, mitte tekitama teistele kannatusi
Loodetavasti ei tee Vene õigeusukirik arenguid läbi sama aeglaselt kui Lääne kirikud (arvestaks aastast 1918) ning vaadeldakse inimesi enam kaastunde aspektist. Religioon on inimese loomulik elu koostisosa, kuid inimeste elu reguleerijana, eriti ühiskondade elu reguleerijana, võib võtta väga ohtlikke suundi ning luua aluseid uuteks diktaatorlusteks, manipuleerimismeetoditeks.
Väga kahju, kui Vene sõjaväes vohab endiselt dedovtshina(enda nooremate kaaslaste mõnitamine ja piinamine, sealhulgas seksuaalselt), noored mehed, naised peavad kannatama vägivalda sõjaväes, seksuaalse orientatsiooni järgi, vanglas (inimese emotsionaalse paranemise asemel tekitatakse sügavamaid haavu) ja mujal. Veel kurvem, kui üldised arengud kohati soodustavad selle jätkumist. Minu meelest on see palju suurem julgeolekuoht kui ükski sõjavägi.
Igas inimeses, sõltumata ühiskonnast ja kultuurist, on piisavalt palju emotsionaalseid probleeme ja ennekõike peaksime vaatlema iseend ning sellega tegelema. Proovima vähem kannatusi tekitada teistele. Seetõttu on juba ammu vaadeldud homoseksuaalsust kui osade inimeste elu loomulikku osa. Inimelu allub sotsiaalses ühiskonnas oma eetilistele reeglitele ja see ei küsi meie orientatsiooni.
Kindlasti on avatud seksuaalharidusega ning enda orientatsiooni vaba teadvustamisega mõningaid igapäevaelulisi probleeme vähemaks läinud ja neid ei tohiks nüüd juurde tekitada. Probleem pole seotud ainult üksikisikutega, vaid ka laiemalt võimule uute manipulatsioonimeetodite pakkumisega.
Huvitav on see, et siin ühinevad radikaalse islami, ortodoksi ja ka osade teiste kristlike voolude vaated. Respekteerin vägagi religioosseid vaateid ning seda rohkem on häbi dualistliku hea-halb vaate süvendamisest nii meie kui naabrite juures.
Tihti soovitatakse seksuaalsuse sublimatsiooni, kuid see ei ole lihtne, sest seksuaalsus käib meiega alati kaasas. See on inimese üks kõige kergemini haavatav ja manipuleeritav omadus mille suhtes igaühel on oma arvamus. Tasuks sel teemal vähem üksteisele haiget teha.
Alustada vihkamise, kadeduse, uhkuse ja teiste negatiivsete emotsioonide sublimatsioonist iseendas.
