Oma saba söömine Eesti moodi


Haldusreformi puhul kokkuhoiust rääkimine on puhas demagoogia.

Jälle kord oleme poliitdiskussioonides jõudnud haldusreformini ja ikka lähenetakse sellele vale nurga alt. Kui oleks kindel tahe ja soov piirkondade arengule kaasa aidata, mitte poliitikat teha, oleks ammuilma leitud mõistlik lahendus ning poleks vaja iga paari aasta tagant seda teemat kampaania korras üles võtta.

Oleme hädas, et võim kaugeneb rahvast, ja ometi tahame sellele veel ise kaasa aidata. See, et väikse valla sekretär süütab laual küünla, kui leinaja tuleb vallamajja lähedase matuseasju ajama, ei ole mingi kaduma läinud emotsioon, vaid tänane päev. Kus on see teenuse kvaliteet, millest suurema omavalitsuse puhul räägitakse? Kas kvaliteet on see, kui saab matuseasjad korda ajada e-kirjaga, või see, et vallaametnik teeb selle raske toimetuse võimalikult inimlikuks?

Rohkem lahkarvamusi

Vaadakem asja sisulist poolt. Selles vaidluses võistlevad ühe- ja kahetasandiline omavalitsusmudel - kas Eesti areng on tulevikus veelgi enam tsentraliseeritud või saab ka tasakaalukamalt. Ühetasandilise mudeli pooldajad väidavad, et Eesti on liiga väike ja vaene, samas on tänane omavalitsussüsteem toiminud üle kümne aasta. Seaduslikult käib valdade liitmine suhteliselt lihtsalt, ent kaaluda tasub selle plusse ja miinuseid.

Suure valla maksubaas mõistagi tugevneb ning omavalitsus saab halduskulusid alandada või palgata kõrgema kvalifikatsiooniga spetsialiste, seeläbi peaks teenuste sisu üldiselt paranema. Suurte valdade puhul on keskvalitsusel lihtsam oma poliitikat ellu viia, sest sisuliselt tuleb arvestada kolme-nelja suurema linnaga. Teistest sõidetakse lihtsalt üle.

Samas tekitab suurvaldadel põhinev valitsemine probleeme äärealadel, kus ei ole tegu loogilise haldusüksusega. Nõrgeneb kohalik osalusdemokraatia ja elanike kaasatus, inimestel kaob huvi omavalitsuse tegemistes kaasa lüüa. Ja päris kindlasti juhtub see, et kokkuvõttes palju kurdetud kulud mitte ei vähene, vaid mitmes valdkonnas hoopis suurenevad.

Omavalitsuste tase jääb aga niikuinii ebavõrdseks ning neile ei saa määrata ka riiklikke ülesandeid. Maakondliku tasakaalustava rolli nõrgenemisel on karta linnade ja maavaldade lahkarvamuste suurenemist, eriti riikliku ning Euroopa raha taotlemisel-jaotamisel, mis annab enam ruumi poliitilistele investeeringutele. Aga võib-olla see ongi eesmärk?

Ammendavat vastust pole

USAs ja enamikus Euroopa maades toimibki kahetasandiline valitavate esinduskogudega omavalitsussüsteem. Võrreldav suurus lubab Eesti maakondadest ilma vägivaldsete piirimuutusteta luua ühtlased administratiiv- ja arendusstruktuurid, mis tagaksid nii hallatava territooriumi efektiivse planeerimise kui ka eelarvepõhise ratsionaalse tegutsemise ja vajalikud investeeringud.

Demokraatliku maakogu valitud maavanem täidab olulist esindusrolli ning tema sõnadel ja otsustel peab olema ka rahaline kate. Seda kõike annab praegu üliedukalt rakendada olemasolevate omavalitsusliitude baasil.

Maakondlikele omavalitsusliitudele tuleb anda avalik-õiguslik vorm ning neile jääb korraldada kogu maakonna arengut puudutavate omavalitsusüleste ülesannete täitmine. See võimaldab riigivõimu oluliselt detsentraliseerida ja olla abiks riikliku regionaalpoliitika elluviimisel ning ELi programmide kaasrahastamisel.

Tugeva maakonnatasandi puhul peab keskvalitsus paraku enam kuulda võtma maakondade arvamust ning riikliku poliitika ajamine võib kujuneda tülikaks ja aeganõudvaks. Eestis on ennegi inimestelt arvamust küsimata tehtud territoriaalset matemaatikat, praegune kodanikuühiskond seevastu nõuab ühishuvi korrektset esindamist ja demokraatiat.

Loe veel

Maakonna rolli edasine kahandamine nõrgendab demokraatia olulist lüli, mistõttu keskjuhtimine tugevneb ning suurendab riigist võõrandumist. Võimu koondumine süvendab paratamatult keskuse ja ääremaa erinevusi, hoogustab liikumist suurtesse keskustesse, võimendades ühtlasi Tallinna ja tema ümbruse hädasid ning halvendades nii kogu Eesti konkurentsivõimet.

Kogu haldusreformi suurim probleem on minu arust selles, et teema võetakse alati üles siis, kui mingilt palju olulisemalt asjalt on vaja tähelepanu ära tõmmata, sest küsijatele ei osata anda ammendavaid vastuseid. Rääkida haldusreformi puhul kokkuhoiust on puhas demagoogia.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare