Ootame mõistust koju
Kui muu ei aita, aitab manipulatsioon. Kui ikka peaminister endiselt räägib kohalikust võimust kui keskvõimu tasakaalustajast, samal ajal kui paljud teised on haamerdatud vallavalitsuste kui teenindusasutuste mõistmise tasemele, tuleb rahvas appi võtta.
See sünnib lihtsalt. Nüüd, kui avalikus ruumis on tihti kuulutatud omavalitsuste patutegudest, piisab ühest väikesest üldistavast teatest.
Riigikontroll võtab ette 15 omavalitsust, mis on 6% omavalitsustest, ja annab nende põhjal välja üleriigilise pressiteate: “Omavalitsused ei teadvusta piisavalt korruptsiooniohtu”.
“Rahvas” tahab
Kas on teil selge?! Ikka on. Rahvas haagib hästi, paistab Interneti kommentaariumidest. “Kui kaua peame taluma neid korruptante?” küsib seal rahvaesindajate ärritunud hääl.
Saame ka teada, kes omavalitsejad on — peale selle, et korruptandid, nagu ütles Riigikontroll, on nad ka “tõugud”, “sulid”, “seltsimehed”, “kohalikud puugid” ja “tolgused”.
Lisaks sõimajatele annavad tooni koputajad.
“Tulge aga siia ja siia ka,” kutsuvad nad Riigikontrolli kohtadesse, kus tuleks samuti paljastada ja karistada.
Mis kõige tähtsam — meeldivalt, soovitud suunas, hakkab kajama “rahva tahe”: “Tehke juba see haldusreform ära, kaua sellest jahuda!”
Kohe lisab regionaalminister Siim-Valmar Kiisler Postimehe vahendusel vastsesse ehitisse veel ka oma sõnumi: “Riigikontrolli korruptsiooniaudit näitas haldusreformi vajalikkust.”
Regionaalministri avaldusest saame teada kahte asja. Esiteks: omavalitsuse toimimiseks on valitsuses omavalitsuste eluolu edendava ministri arvates tarvis, et omavalitsejad tunneks karistuse hirmu.
Selleks tuleks nad kõik anda kapo järelevalve alla, mis praegu pole omavalitsuste suure arvu tõttu võimalik.
Teiseks saame teada, et regionaalminister siiski tunnistab ka kohalikku demokraatiat. Aru on ta saanud sellest aga nii, nagu saaks demokraatia toimida ainult suures omavalitsuses.
Võimujanu suureneb
Tasapisi on kõik liikunud ühes suunas. Võim ja raha koondub Toompeale, kus sünnivad otsused ja toimub ka raha ümberjagamine.
Omavalitsused on järjest suuremas sõltuvuses sellest, mis erakonnad parasjagu valitsuskoalitsioonis on ja kuidas neile tuleb parasjagu pähe riigi elu korraldada.
Maavalitsused, kunagised kohaliku elu korraldajad, on jõudnud sama arenguteed pidi muutuda riigiasutusteks, kes peavad keskvõimu sõna kuulama.
Omavalitsustel on veel pisut hingamisruumi, aga see ärritab keskvõimu silmanähtavalt. Soov see olukord lõpetada ja haarata kõik oma kontrolli alla on muutunud nii tugevaks, et vahendeid ei valita.
Pange tähele, kui palju on juttu kodanikuühiskonnast, demokraatiast ja regionaalsest arengust. Vaadake lähemalt ja näete, kui palju seal on tegelikult tühja sõnavahtu, mille tõttu ka selgeimad tõed ähmastuvad.
Kas tõesti tahame vallavalitsusi, kus elatakse karistuse hirmus? Kas tõesti loodame, et selle hirmu all on kohalik elu tähtsam pealinna mis tahes laadis ettekirjutustest?
Piltlikult öeldes käib lõhe tekitamine omavalitsuste ja kohalike elanike vahel — las need kohaliku võimu kantsid lähevad sõimu saatel ulpima…
Aga kui võimu tsentraliseerimisest on saanud kinnisidee, näib olevat kõige õigem lahendus hakata võimu detsentraliseerima.
