Ornitoloog: kalavarude vähenemise põhjused on mujal
Nn. kormoranisõda on võtnud uue hoo, seekord juba tõsisema. Vastavalt keskkonnaministri poolt kinnitatud kavale õlitatakse sel kevadel munad kokku 2600 varakevadises pesas.
Kalurite, kelle nõudmistele vastu tulles see hävitustöö lindudele kõige tundlikumal ajal ette võetakse, mure on muidugi mõistetav, kuid saakide püsivalt nigelas seisus kormorane süüdlaseks, ammugi siis peasüüdlaseks pidada on siiski ülepakkumine. On ju hästi teada, et kalasaagid hakkasid järsult langema juba enne kormorani tulekut - ajal mil kala eest väärt valuutat võis teenida ning piirangud praktiliselt puudusid või oma ülesandeid ei täitnud. Küllap oli ja on praeguse kehva olukorra üldiseks taustaks ka kogu Läänemere seisundi halvenemine, sealhulgas oluliselt inimtegevuse tagajärjel. Kui mõningates piirkondades olukord ka paranemise märke näitab, ei tähenda see veel seda, et kohe peaks taastuma kalureid huvitavate kalade asurkonnad. Kord lõhutud tasakaal ei pruugi uutes tingimustes üldse taastuda.
Kormoranimunade hävitamise vajadust püütakse õigustada nende poolt söödud ja ehmatavalt suurena näiva kalade üldkogusega. Tegelikult ei ole teadlaste kinnitusel selle näitaja seos kalandusele tekitatud kahjuga siiski ühene. Kõigepealt kattuvad kormoranide ja kalurite huvid võrdlemisi vähesel määral. Liivi lahes moodustas kümmekond aastat tagasi väheväärtuslik kala (valdavalt emakala) vähemalt 70% kogu kormorani toidusedelist. Vahepeal on kalastik kõvasti muutunud - ja oma saaki väga valiva kaluri jaoks mitte paremuse poole. Vastavalt on kindlasti muutunud ka vähevaliva kormorani toit.
Tegelikult ei näita kalurite püügiandmed sugugi kogu väljapüügi suurust. Euroopa Parlamendi Kalanduskomisjoni andmeil ületab Euroopa Liidu vetes igal aastal ainuüksi kalurite poolt kaaspüügina püütavate kalade (alamõõdulised või kvoodivälised) hulk ligi 7 korda kormoranide poolt söödud kalade hulga. Kaaspüük tuleb küll tagasi lasta, kuid tegelikult lõviosa neist hukkub. Seevastu Euroopa Komisjon poolt hiljuti avaldatud andmeil kannatab aga Euroopa Liidu kalavarudest ülepüügi all 80%, mis on ähvardavalt kõrge, ka kogu maailma keskmisega (25%) võrreldes. Samas kinnitatakse jätkuvalt püügipiiranguid, mis suurel määral ületavad teadlaste soovitatud piire. Niisuguses olukorras on muidugi tervitatav ”välisvaenlane”, kelle kaela süü sokutada ja siis "õiglast" sõda pidada.
Eriliselt oluline näitaja pole ka arvestuslik kormoranide poolt söödud noorkalade hulk. Silmas ei peeta kalade erakordselt suurt sigimisvõimet, mis muu hulgas niisuguse võimalusega arvestanud ongi. Ainuüksi üks soodsas seisundis emane koha võib aastas toota mitu miljonit marjatera. Väike hulk neist võrsuda võivatest noorkaladest võib arvestuslikult katta Väinamere kormoranide paarisajatuhandelise saagiosa.
Õpime oma vigadest, aga võiksime arvesse võtta ka teiste õppetunde. Meie kormoraniohjajate eestvedajad on otsustanud eeskujuks võtta Taani. Tõesti on selsetel kormorani arvukuse vähendamise katsetel juba 20-aastane ajalugu, sh on juba viimased 15 aastat tehtud suures ulatuses munade õlitamist pesades. On tõsi, et viimastel aastatel Taanis pesitsevate kormoranide hulk enam ei kasva, kuid asja eestvedajad ei söanda siiski kinnitada, et selle põhjuseks on munade hävitamine. Vastuoluliste tulemustega on olnud ka katsed kormorane teatud piiratud aladelt tõrjuda. Ehk oleks õigem eeskujuks võtta hoopis Holland, kus kormoranide hävitamismeetmeid pole avalikkuse survel seni üldse rakendatud. Sellele vaatamata on viimastel aastatel sealseteski kormoranikolooniates täheldatud pesitsevate lindude hulga kahanemist. Ka pole Hollandis kartustele vaatamata välja surnud töönduslik kalandus ranna- ja sisevetes. Arvestada tuleb sedagi, et munade õlitamine on kallis – Eestiga võrdse pindalaga ja sarnaste tingimustega Taanis on selleks kulutatud kuni 12 tuhat eurot igal aastal.
Kas siis kormoranide arvukust polegi kuidagi võimalik piirata? Muidugi on, seda on näidanud inimkogemus paljude liikide juures. Meenutame „kullisõda“ eelmisel sajandil, mil need sisuliselt lindpriiks kuulutati. Sellega kaasnesid aga ka praeguseni jätkuvad jõupingutused nende kadumisohtu viidud asurkondade taastamiseks. Piir talutavate ja ohustavate ohjamismeetmete vahel on õhkõrn. Seda näitab ju ka kormorani väljasuremisohtu sattumine kogu Euroopas eelmise sajandi alguseks. Lahendus oleks tegelikult lihtne, kui uskuda kalurite kartusi, et kormoranid lõpetavad kalade taastootmise. Sellele järgneks ju ka nende endi väljasuremine. Ometi on kormoranid püsinud juba viimased 20 miljonit aastat ja ei ole teada, et nad kusagil looduses üldist hävingut või kalaasurkondade väljasuremist oleks põhjustanud. Pigem on nad möödapääsmatult vajalikud tasakaalu hoidmisel. Pole ju nii nagu kalurid kinnitavad – kala ei ole. On küll, ja palju. Seda kinnitab kasvõi kalatoiduliste lindude üldiselt hea seisund. Halb on töönduslikult oluliste kalaliikide seisund. Selle peamiste põhjuste selgitamine peaks olema vastavate eriteadlaste ülesandeks.
Pole alust loota, et võiksime mõistlike pingutustega kormoranide arvukust vähendada ja seda püsivalt madalamal tasemel hoida. Oma toiduks valivad nad kõige arvukamaid ja kõige kergemini püütavaid kalu. Üldjuhul ei saa need olla liigid, kellest kalurid huvitatud oleksid. Meie ja kogu Läänemere kalastik on muutunud kormorani jaoks soodsas suunas – kasvanud on väiksemamõõduliste ja töönduslikult vähem- või mitteoluliste kalade hulk. Niisuguse soodsa toidulaua juurest on väga raske „peokülalisi“ eemal hoida. Ohjamismeetmeid võib võrrelda muruniitmisega. Kord alustatut tuleb püsivalt, aasta-aastalt vaatamata kulutuste kasvamisele jätkata. Kuni mõistame, et loodusega vägikaika vedamine või kogu mere kalatiigiks muutmine pole hea mõte. Vähemalt mõnes asjas võiks loodust usaldada, kasvõi natuke.
Võib päris kindel olla, et isegi kui õnnestuks kormoranide arvukust oluliselt vähendada või koguni kogu nende asurkond välja suretada, ei too see lahendust kalurite hädadele. Nende põhjused on mujal. Pigem väheneks mere iseregulatsioonivõime ning kiireneks selle ökoloogilise seisundi halvenemine.
