Ostlemisest hulluseni
Sumbunud ja sammaldunud Tartu kaubandusellu olin ammu värskeid tuuli oodanud. Õigemini minu naine oli.
Teatavasti on just õrnem sugu perekonna eelistuste ja tarbimiskäitumise kujundamisel see tugevam pool. Igatahes tervitasime Prisma Tartusse tulekut avasüli.
Tegu pole küll erilise gurmeepoega, ent kuna suurel kaubanduspinnal on kõik neljaliikmelise pere (pluss koer) eluspüsimiseks vajalik kenasti ja lahedalt ära paigutatud, siis olen astunud ka selle järjekordse ostumeka koguduse liikmeks.
Ostja aetakse lolliks
Ei ole eriline saladus, et möödunud masu on teravdanud ostukettide omavahelist konkurentsi. Nagu ka varem valimatult asju ostukorvi loopinud tarbijaskonna ostueelistusi.
Muide, inglise keeles eristatakse kaht terminit: buying ehk ostmine ja shopping ehk mõningane ostmine, aga enamasti vaateakendel pakutava najal kujuteldavast heaoluühiskonnast osasaamine. Eesti keeles tähistab viimast vist “ostlemine”.
Ühes asjas peame kindlasti kohe alguses kokku leppima – turumajanduse tingimustes on kallilt ostmine rumalus ja odavalt ostmine tarkus. Müüja poolt vaadatuna muidugi vastupidi.
Ent mõnikord osutub just odavalt müümine tarkuseks. Seepärast on säästlikke kliente aegade algusest meelitatud kõikvõimalike allahindluskampaaniatega. Ingliskeelne sale ja soomekeelne ale jõudsid eestimaalase sõnavarasse koos turumajanduse tulekuga.
Vahe on ainult selles, et kui Ameerikas tähendab sale sageli kuni 80% allahindlust, siis Stockmannis tähendab ale enamasti mõne moest läinud sokipaari hinnast kuni 15% kärpimist. Mis ei takista ostjaid sellegipoolest peast lolliks minemast.
Pean tunnistama, et olen oma tudengitele juba aastaid kirjeldanud ameerikaliku ja euroopaliku hinna vahet. Esimene tähendab seda, et kui on allahindlus, siis on tõepoolest allahindlus. Hinnad on sõna otseses mõttes kummist, ja targalt talitades, teatud kliendikaarte omades on võimalik perebüdžetti oluliselt optimeerida.
Euroopas on hinnad sageli nagu betooni valatud. Kehtib printsiip – see on meie hind, sajandeid vana nagu vanaisa pilt seinal, millelt tuleb aeg-ajalt tolmu pühkida. Ja kui ale, siis 15% ja sedagi kaupadelt, mis peidetud müügisaali tagumise seina ülemisele riiulile.
Aga tuleme tagasi Tartusse ja Prisma aastapäevakampaania juurde. Kusjuures ettevõttele endale ja tema kampaaniale ei ole mul vähimatki etteheidet. Pigem vastupidi. Kampaania ise kestis terve nädala. Igal päeval oli tõmbenumbriks mingi müügihitt. Pean ausalt tunnistama, et sattusin nimetatud kauplusse nädala jooksul suisa kolmel päeval.
Esimesel päeval hullutati rahvast (et mitte öelda pensionäre) kohviga, teisel päeval olid broilerid odavad, kolmandal päeval suhkur. Vahepeal oli kala odav olnud ja midagi veel.
Nii hull minu pere majanduslik olukord veel ei ole, et oleksin pidanud juba varavalges enne uste avamist minema tunglema. Kohvi-päeval sattusin poodi juhuslikult.
Kana-päeval siirdusin ostma teadlikult, ent pöördusin Borodino lahingut meenutavalt võitlusväljalt juba ukse pealt tagasi. Suhkru-päeva tegin validooli ja palderjani abil kaasa juba teadlikult. Ette rutates olgu öeldud, et jäin ellu ja kõik palitunööbid on endiselt alles.
Aga pilt ise oli selline, et – kuidas nüüd öelda – tantsusaatele või lauluvõistlusele palju alla ei jäänud. Eriti muljetavaldavad olid uksepakult elusana sisse pääsenud ja ostukärust kinni haarata jõudnud sprintivate suhkruhaigete näoilmed ja kõnnak.
Kusjuures rabelesid pensionärid ja täis elujõus noorsandid segamini. Tõsi küll, esimesed prevaleerisid. Egas minulgi muud üle jäänud, kui oma kaks kilo (kümme oli lubatud) valget surma tasahilju linnukese pärast ostukorvi poetada. See teine kilo oli puhtalt abikaasa survel, et kui juba, siis juba.
Kuna olen ametilt majandusõppejõud, siis olen jõudnud paar-
kümmend aastat tuhandetele tudengitele tutvustada ratsionaalse tarbimiskäitumise alustõdesid. Sealhulgas odavalt ostmist kui üht eluspüsimise alustala. Ent üht õpetab majandusteooria veel – igal asjal on oma hind ja kõik see ei kajastu hinnalipikul.
Kokkuhoidu pole ollagi
Oletame, et ostsin lubatud kümme kilo odavat suhkrut ja säästsin kokku 5 eurot. Vanas rahas ju peaaegu 80 krooni. Silma hakkas siiski ka see, et mõned – eriti nooremapoolsed heas füüsilises vormis mehed – ostsid lausa kärude kaupa.
Kas nad olid kogu suguvõsa sappa toonud või kohalikust skaudipataljonist noori ajutiselt rentinud, seda ma ei jõudnud tuvastada. Jätame spekulandid kõrvale.
Enamik ostlejaid ladus ilmselt õhtuse perekondliku piduliku tseremoonia ajal oma suhkrupakid küünlavalgel riiulisse ja luges karupoeg Puhhi kombel mitu korda särasilmselt üle. Ikkagi kümme kilo suhkrut! Kilo kuus teeb kokkuhoidu 25 eurosenti nädalas. Ju see oli väärt varajast tõusmist, uksel rüsimist, kärusprinti ja sabas seismist.
Muidugi, hea füüsilise vormi ja positiivsete emotsioonide pärast tasub pingutada. Ikka parem, kui et õlleklaasi taga tugitoolis röötsakil telekat vaadata. Raske raha eest oskab iga loll end hästi tunda. Sageli on nii vähe õnneks vaja!
