Ka Eesti Panga presidendil Ardo Hanssonil oli õigus, kui ta Metsaülikooli loengul ütles, et tegu on eelkõige rahanduse kriisiga, mis tekkis seepärast, et asjad panganduses ja riikide rahanduses olid sassis. Kuid Hanssonil ei ole õigus, kui peab “sassisolekut” põhjustatuks “üle jõu elamisest” või liigsest laenamisest hädasolevatele riikidele.

Kus on põhjused?

Kriis on tingitud Maastrichti lepingutest ja Euroopa Liidu Majandus- ja Rahaliidu algpõhimõtetest: euroala loomisest endast. Kui suveräänse valuutaga riigid katavad vajadusi – ja “võlgu” – raha juurde luues (vt nt USA viimase aja rahanduspoliitika), siis euroala loomine privatiseeris riigivõla. Riigid pidid hakkama käituma nagu ettevõtted. Vana hea merkantilistlik mudel, heaoluriigi eelne ja suure osa tänapäevase ühiskonna ning suurtööstusega mitte enam kooskõlas. Veel enam, süsteemis, kus on üks raha, aga erinevad võlad, kaotavad nõrgemad. Tugevale riigile saab anda madala protsendiga laenu, sest kindlus tagasimaksmiseks on suur, nõrga puhul nõuavad “turud” suuremat garantiid.

Süsteem on lisaks ajakohatusele ka silmakirjalik: miks riikide olukorra hindamisel võetakse arvesse ainult riigivõlga? Kui sellest on tehtud eravõlg, siis tuleks riikide hakkamasaamisel arvestada nii avaliku kui ka erasektori võlga – ning kui seda teha, siis avastame, et paljud demoniseeritud riigid (Itaalia) ei vääri seda (madal erasektorivõlg), aga ka mõned eeskujulikud (Saksamaa) ei vääri kogu kiitust.

Mõnikord peetakse lahenduseks Euroopa Ühendriike, andes Euroopa Liidule ja selle parlamendile rahaloome osas suveräänsuse, kuid ka see ei ole praegu saavutatav. Euroopa riigid on omavahel majanduslikult konkurendid, Saksamaa võistleb Itaaliaga ja vastupidi.

Euroopa Ühendriikide loomiseks tuleks ellu kutsuda uus, üleeuroopaline industriaalsüsteem, kus tootmine oleks regiooniti jagatud. Saksamaa ei ole sellega nõus ja teised ei saa seda endale lubada.

Valuutasuveräänsus tagasi

Seega, Euroopa Liidu võimalus kriisist väljuda ja maailmamajandust uude suunda lükata seisneb Maastrichtist loobumises, poliitikas, mis hakatuseks võtaks kuulda majandusteadlasi, kes on juba ammu näidanud, et Euroopa ei ole optimaalne valuutapiirkond.

Euroopa riigid peavad tagasi saama valuutasuveräänsuse, mis annab neile võimaluse rahastada avalikke kulusid ja heaoluriiki rahaloomest, garanteerides samal ajal piisava hulga raha majandussüsteemis.

Muide, inflatsioonitondi kartmine tuleks ka lõpetada. Ajaloost leiab suure hulga näiteid, mis kinnitavad, et rahaloome ja inflatsioon ei ole lineaarselt seotud. Viimasel ajal on nii Bernanke kui Draghi laenanud privaatpankadele raha, suurendades sellega raha hulka majanduses. Kummalgi juhul ei ole järgnenud märkimisväärset inflatsiooni.