Oudekki Loone: Julgus olla süüdi

 (6)
Oudekki Loone: Julgus olla süüdi
Oudekki LooneFoto: erakogu

Võib-olla alles siis saame täiskasvanuks, kui oleme pidanud leppima omaenda ebatäiuslikkusega, mõtiskles kunagi Jacopo Fo, Itaalia intellektuaal ja poliitiline aktivist.

Kui oleme läbi elanud selle traagilise momendi, kus juhtunus ei saa süüdistada kedagi teist, pidanud vaatama peeglisse ja tunnistama: sina oled sitapea. Sina ka oled üks sitapea.

Eesti praegune kool kipub aga seadma ideaaliks “tubli tüdruku” − vaikse, kuuleka ja kõike ära õppiva inimese, kes esitab küsimusi ja argumente ainult etteantud raamides ning ei pane õpetajate otsuseid kahtluse alla.

Kas peab kartma

Paljud, kellele see süsteem ei sobi, lihtsalt kaovad, astuvad kõrvale ja lähevad ära. Eesti ärimaailmas arutletakse samal ajal probleemi “pankrotikultuurist”. Pankrotti kardetakse samamoodi nagu vaikset istumist nõudvat karmi kooliõpetajat ning valitakse toimetulemiseks sama strateegia. Juhid püüavad teha otsuseid, mis välistaksid ebaõnnestumised, ja kui ettevõte millegipärast siiski satub kehva seisu, hoidutakse sellest aru andmast, haihtutakse, ja süüdi on ikka keegi teine.

Andrus Ansipi valuline reaktsioon Riigikontrollile ei ole ju mingi uudis, sest kui tema valitsuse ajal midagi on halvasti läinud, siis oleme pidanud kuulma, et asi pole mitte poliitikutes, vaid et tegu on valeandmete või seemneid söönud kriitikuga. Isegi siis, kui kriitika on nii pehme nagu see viimane, kus üteldi, et raamatupidamine on korras, aga pikaajalises plaanis võib olla vajakajäämisi.

Koolijuntsust peaministrini, ärist kultuurini kardetakse Eestis eksimist. Teise vabariigi avalik kultuur ei ole veel saanud täiskasvanuks ega sisalda endas arusaama, et ebaõnnestumisi pole alati võimalik vältida.

Tegelikult võiks ju kooli kontrollitud olud olla suurepärane paik, kus kukkudes ja jälle tõustes katsetada oma õnne, otsustusvõimet, riskivalmidust ja mässumeelsust. Äris juba peab riskima. Kui juhid valivad keskpärasuse ja probleemide ignoreerimise, ei saa sündida innovaatilisi tooteid. Poliitik ei pea teadma jumalikku tõde, vaid suutma pakkuda mõistuspärast reageeringut muutuvatele oludele.

Jah, kooli ebaõnnestumistele võib järgneda halb hinne või vajadus oma tegevusest aru anda. Ent kui see on vormis “kuidas ma väldin edaspidi seda, et nii juhtub” või “kuidas ma aitan tagajärgi likvideerida”, ei hävita see julgust edaspidi veel huvitavaid asju proovida. Äri tasub mõnikord riskide eest heldelt, kuid vahepeal peab ka karmi kooliraha maksma.

Mõistlikud valijad

Aga ebaõnnestumisest saab alati õppust võtta, et tulevikus edukam olla. Mõnikord peab minister tagasi astuma, partei oma valitud tegevusplaanist loobuma. Kui see on ratsionaalne vastus muutunud oludele, ei ole tegu igavese kadumisega, valijad on tegelikult mõistlikud inimesed.

Eesti avalikkuses unistatakse ka riigist, kus kuulatakse opositsiooni, kus riigivalitsemisse on haaratud ka kodanikuühiskond. Unistatakse koolidest, kuhu lapsed lähevad hea meelega, ja ettevõtetest, kus töölise arvamust kuulatakse.

Nende soovide täitumine eeldab ebaõnnestumiste demoniseerimisest loobumist ja teistele ekslikkuse andeksandmist. Tunnistamist, et iga üksik inimene ei pruugi alati kõike teada ning et õnnestumised eeldavad ka õnne. Tunnistamist, et minagi olen ekslik ja seetõttu on mõtet teistega nõu pidada.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare