Oudekki Loone: Sooprobleem või diskrimineerimine

 (92)
Oudekki Loone: Sooprobleem või diskrimineerimine
Foto: erakogu

Naistelt, kes töötavad tippjuhina või kõrgelt kvalifitseeritud professionaalina, küsitakse tihti: “Kuidas te laste jaoks aega leiate?” Märgatavalt harvemini esitatakse sama küsimus nende meessoost ametikaaslastele.

Teatud määral osutab see muidugi mõtteviisile, et hoolitsemine on eelkõige naiste vastutada ning karjäärile võivad pühenduda ainult supernaised, kes suudavad kõike. Teisest küljest on see aga aus, siiras ja põhjendatud küsimus.

Pere- ja tööelu ühitamine on vaid kaudselt sooprobleem ning otseselt hoopis “vanuseline diskrimineerimine”. Eriti nendes valdkondades, mis eeldavad kõrgetasemelist väljaõpet. See tähendab, et tööle saab asuda alles kolmekümnendates eluaastates, pärast keerukat õppeperioodi, mis on nõudnud täielikku pühendumist.

Tööle asudes eeldatakse aga, et teha tuleb pikki tööpäevi, sest ainult nii saavat tõeliseks spetsialistiks, ainult nii on võimalik püsida konkurentsis.

Tööturg vajaks kohendamist

Seega on proff kuni 40. eluaastani selgelt ülekoormatud, hoiab aega kokku puhkuse ja vaba vaimse energia pealt. See on aeg, kus elu ja stabiilsust ehitatakse, et siis hiljem hinge tõmmata ning loodut nautima hakata.

Mehele on selline valik – loon pere pärast 40. eluaastat – reaalne ja kaalutav, naisele ei ole. Kuna naised paratamatult peavad mõne aja tööelust eemal olema, lihtsalt seoses rasedusega, siis väga tihti tulebki just neil teha mööndusi karjäärile (nagunii on oht n-ö rongist maha jääda).

Küsimus on tööturu ülesehituses. Tööturu paindlikustamine, mis on tippspetsialisti ebakindlad lepingud ja kiire liikuvuse pakkunud ka kõigile teistele töökohtadele (paraku ilma tippspetsialisti palgata) on selle probleemi muutnud üldiseks töötava naise küsimuseks. Aina enam on noori, kes pühendavad pea kuni 40. eluaastani enamiku oma ärkveloleku ajast tööle lihtsalt sellepärast, et muidu ei ole üldse mingit võimalust omaette elukohta välja teenida või iseseisvust saavutada. Kuid lastele tõepoolest siis ju aega ei jää. Kasinuspoliitikad nõuavad aga puhkuste lühendamist ja tööpäeva pikendamist.

Puhkuselt naasnud inimene on rõõmsam ja energilisem. Inimene, kes pärast tööpäeva lõppu saab naasta oma koju lapsega mängima, raamatuid lugema ja lisaks veel oma soovi järgi sõpradega välja minna, on juba järgmisel päeval tegusam.

Absurdne nõue

Inimene, kes ei pea pidevalt kalkuleerima, kuhu ta võiks mahutada “isikliku elu”, omab vaba vaimu, mõtlemaks välja uusi, huvitavaid ja loovaid lahendusi tööelu probleemidele, saades ka nii tõeliseks spetsialistiks. Inimene ei ole ainult tööturu pulgake, vaid kultuuri tootev olend. Nõue, et ta aastaid peaks arendama ainult üht annet ja kõik sellele ohverdama, on tegelikult absurdne.

Küsimus töö- ja pereelu ühitamisest tähendab seega, et midagi on industriaalstruktuuris algusest peale väga valesti. Lahendused on majanduse ülesehituses, mitte individuaalsetes ohverdustes. Lühem töönädal, rohkem inimesi praegustele kohtadele − see lahendab paljud probleemid nii soolisest diskrimineerimisest kui virisemisest või üksteise suhtes tigedatest inimestest.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare