Oudekki Loone: Tootmise reformiks

 (7)
Oudekki Loone: Tootmise reformiks
Oudekki Loone

Üks Fiat Mirafiori tööline kandis alati oma töötürbi all valget särki ja lipsu, tuletamaks ülemusele ja vabriku omanikule signor Agnellile meelde, et ka tema on signore ning väärib respekti.

Väärtust loob juurde hästi tehtud töö, eneseuhkust samuti, ning ei ole ju tegelikult oluline, milline on töö iseloom ja kuskandis seda täpselt tehakse. Sõltumata sellest, kui suur on intellektuaalne pingutus ja kui suur manuaalne pingutus, tähtis on, et oleks tehtud hästi.

Muide, ka büroode koristamine on töö, väärtuslik, seda tuleb teha hästi – ja seega, nagu igasuguse hea töö eest, tuleb ka maksta hästi.

Kuidas luua lisaväärtust?

Hästi maksmine muidugi eeldab kõrge lisaväärtuse loomist. Eesti oludes, kus tööjõudu on vähe (ja kõike muud ka), on kõrge lisaväärtuse loomiseks kõige loogilisem tee töötaja spetsialiteedi tõstmine. Lisaväärtus tähendab siin, et iga liigutus, mida teeb tööline, tõstab olulisel määral produkti väärtust turul (vastasel juhul raiskame defitsiitset kaupa, tööjõudu).

Seega, Eesti tootmise kujundamisel tuleks lähtuda peamiselt kahest aspektist: kõik, mida saab hästi mehhaniseerida, tuleks mehhaniseerida ning Eesti tootmine peaks nõudma eelkõige kõrgelt kvalifitseeritud tööjõudu. Mehhaniseerimine (selleks, et ta oleks tehtud hästi), arvan, peab olema piiratud keskkonnakaitseliste nõuetega: puhta elukeskkonna säilitamine peaks kuuluma igasuguse tehnilise arenduse plaani.

Me ei ole nii rikkad, ei kapitalilt ega tööjõult, et lubada endale vananenud tehnoloogiat, et lubada endale saastust ja haigusohtude suurenemist. Tehnoloogia kasutuselevõttu, arendamist ja sidemeid maailma juhtivate keskustega saab poliitiliselt parandada eelkõige viies kokku vastavas valdkonnas tegutsejaid – luues näiteks industriaalalasid, mis tooksid kokku sarnases valdkonnas töötavaid ettevõtjaid ja töötajaid, võimaldades neil ka üksteiselt õppida.

Poliitiliselt saab neid alasid toetada ka läbi ekspordipoliitika, luues kaubanduskodasid riikidesse, mis võiksid Eesti ettevõtetele eriti head turgu pakkuda. Skandinaavia maad, Saksamaa, Venemaa...

Mehhaniseerimine ja kõrgtehnoloogia eeldab kvalifitseeritud tööjõudu. Eesti ei saa endale lubada millegi raiskamist ega kellegi teele maha jätmist. Mittevabatahtlik töötus on meile tegelikult katastroof, liiga suur, et sellega leppida: maa, kus on nii vähe elanikke, vajab neist igaüht.

Kõik peavad paremaks saama

Seega, kõik peavad õppima ja kõik peavad paremaks saama. Eesti koolisüsteemi ülesanne on siin aidata igaühel mõista, millised on just tema parimad võimed ning suunata teda just neid lihvima, ja selles oma sektoris nii heaks saama kui võimalik.

Eespool mainitud industriaalalad ja ettevõtete koostöö võimaldab anda käe ka haridussüsteemile, luues üldharidusele lisaks ka kutsekoolid just sellele valdkonnale vajalike teadmiste alleshoidmiseks ja edasiandmiseks.

Ma arvan, et selle kõige saavutamiseks, mida siin lühidalt kirjeldan, tuleks alustada avaliku moraali reformist, koolisüsteemis ja väljaspool seda. Võttes hakatuseks omaks põhimõtte, et iga töö on väärikas, iga tööline on “lugupeetud proua või härra” ning teda tuleb kohelda respektiga.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare